Öeldakse, et ämmaemand saab iga lapse
sünniga kaasa kingituse, mida ta ei tohi kurjasti kasutada. See on esimesel
pilgul üks tabamata asi, aga ämmaemandad teavad, millest jutt. Muidu nad ei
jaksaks töötada.

Ütleme, et see kingitus on energiapall.

Naised räägivad, et kui kiirel tööajal puhketoas mõni kohvitassikõrvane lusikas maha kukub, siis ei tõsta seda enne vahetuse lõppu keegi üles, kirjutas Postimees.ee. Kiirel ajal pole selleks muidugi aega ka, aga sisimas nõiuvad ämmaemandad niisuguse käitumisega seda, et ühekorraga liiga palju sünnitajaid ees ei oleks. Diivani all, millel nad istuvad, on nende sõnul väga palju lusikaid.

Sellesama puhketoa seinal on tahvel, kus on kirjas sünnitustubades parasjagu viibivate naiste nimed. Kui viimane naine sünnitustoas maha saab ja uut naist veel pole, siis ei kustutata tahvlit seda viimast nime ära. See jääb seemneks.

Ämmaemand on niisugune naine, kes öösiti vahel ikka võpatades üles ärkab ja hõikab: "Kohe tulen!" Ka siis, kui ta on parasjagu kodus teki all ja oma mehe kõrval.

Ämmaemanda kõrvakuulmine on muide super. Ta mõistab tuhudes naise hääle järgi hinnata, kui mitu sentimeetrit võib emakakael juba olla avanenud.

Algul naine lihtsalt hingab. Hingab ja hingab. Siis hakkab vigisema ja tõstab vahetevahel häält. Siis annab häält juurde. Ja siis läheb pressimiseks lahti – see on karu hääl!

Ämmaemand vaatab tööle minnes taevasse ja ennustab ilma järgi endale tööd. Kui on müristanud, siis on müristanud naistel kindlasti veed lahti. Kui on hakanud ootamatult tuiskama või näib, et läheb sulale, on naised jälle oma pakitsevate kandamitega trobikonniti platsis. Kui on täiskuu...

Nelja päeva pärast, 16. detsembri hommikul kella 9-st alates ükski tulevane ema enam Toomemäele sünnitama ei lähe, läheb Maarjamõisa moodsasse linnakusse.

17. detsember 2008 on plaanide järgi aga veel niisugune päev, mil sünnitusjärgsetest palatitest lastakse koju viimased Toomel sünnitanud naised. Päris viimased!