Autor: Siret Trull • 13. jaanuar 2009
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine. Organdoonorlus annab mõtte ootamatule surmale
Meditsiiniuudised kohtus TÜ Kliinikumi
arst-õppejõu Katrin Elmetiga, et rääkida raskel teema: ajusurm ja
transplantatsioon. Tegemist on valdkonnaga, mille igaüks peaks enda jaoks
selgeks mõtlema, sest kes tahes võib sattuda õnnetusse, mis toob kaasa ajusurma
seisundi. Teisalt võib igaüht meist tabada haigus, mille ainuke ravi on organi
siirdamine.
Mis on ajusurm?
Ajusurma mõiste tekkis seoses intensiivravi arenguga, mis viis selleni, et meditsiin oli võimeline elus hoidma igasuguses seisundis inimesi ja tekkis vajadus seda tegevust piirata. 1959. aastal sõnastati esimest korda ülepiiriline kooma. 1968. aastal Harvardi meditsiinikooli ad hoc komitee defineeris mõiste taaspöördumatu kooma. Just taaspöördumatus ongi seisundi lootusetuks kuulutamise juures määrav. 1979. a nimetati seisundit esmakordselt surmaks.