Kindlasti meeldib arstidele, kui lähedased elavad haigele kaasa, toetavad teda. Haiglasolek on patsiendile psüühiline trauma; kui kodust toetust pole, läheb ka paranemine halvemini. Hoolitsusega ei maksa aga liiale minna.
Mõne haiguse puhul on teada, et paranemise lootust pole, arstid saavad vaid vaevusi leevendada. Sel puhul on ka arsti suhted lähedastega hoopis teistsugused ning sugulaste ootusedki teised. Teppi meelest oleks hea, kui omaksed teaksid midagi sellest haigusest, siis on arstil lihtsam seletada ja sugulased saavad arsti jutust paremini aru. Tänapäeval on lihtne infot saada, aga inimeste haridustase on erinev, kõigilt ei saa paraku nõuda kõigest arusaamist. Ja on ka inimesi, kes ei tahagi midagi teada saada, kes jätavad kõik arsti hoolde.