Autor: Siret Trull • 6. detsember 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sagedasti tabab haigus 50. aastates mehi, kes on just jõudnud suuremate saavutusteni elus – lapsed peaaegu kaela kandmas, töötulemusi hinnatakse, kaasaga on tekkinud see sõnulseletamatu klapp ja mõistmine, kuhu jõutakse koos puudasid soola süües. Või vastupidi – põletatud on kõik vanad sillad ja alustatud uut elu, uskudes, et noorus ja elujõud on igavesed.

“See ei saa olla tõsi, see on mingi jube eksitus! Te ei mõtle ju mind, naeruväärne, see jutt ei ole mulle, ma olen terve kui purikas...,” kõlab patsiendi suust.