Autor: Violetta Riidas • 9. märts 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Esmase psühhiaatrilise diagnoosiga patsiendid elavad harilikult läbi nii kergendust kui ka hirmu. Kergendust seetõttu, et nad on olnud vaevades ja ärevil märkimisväärselt kaua ning hirmul seetõttu, et nad ei tea, mida see diagnoos võiks neile tähendada, või mida ravi endaga kaasa toob.

Nad ei tea, kas nad veel jõuavad tagasi sellele teele, kust nad enne häire avaldumist tulid, kas neile määratud ravi töötab või ei. Ning kui töötab, mis hinda tuleb maksta potentsiaalselt ebameeldivate kõrvaltoimete näol. Nad ei tea, millised võivad olla pereliikmete, sõprade, kolleegide, tööandjate reaktsioonidKõige häirivam siiski on teadmatus, et kas neil esinev psühhoos depressioon, ärevus või sundnähud võivad korduda ja muutuda nende elu lahutamatuks osaks. Spetsiifika ning meetod või viis kuidas arst taolisi patsiendi hirmusid leevendab, on usalduse loomisel kriitilise tähendusega.Patsiendid ootavad, et nende arst leiaks nende jaoks piisavalt aega, et seletada häire olemust ning ravi võimalusi, konsulteeriks vajadusel teiste pereliikmetega, kaasaks neid raviprotsessi. Arstil on kriitiliselt tähtis kuulata, mis on patsiendil öelda. Sageli eelistavadki patsiendid posijaid, kuna neil on aega patsiendi kuulamiseks.