Autor: Triin Tabur • 9. juuni 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lapse toidueelistus sõltub vanematest
Söömishäired on imiku- ja väikelapseeas
üsna sagedased. Nii on leitud, et 1–5% pediaatrilistest konsultatsioonidest
haiglas puudutab söömishäireid (Berwick 1980). Ambulatoorsete vastuvõttude
hulgas on nende esinemissageduseks arvatud 3,5–14% (Altmeier 1985), isegi 30–45%
(Bentowim).
Teada on ka fakt, et tihti esineb erinevat liiki söömisprobleeme riskigruppi kuuluvatel lastel, nagu enneaegsed, ajutraumaga lapsed jne, rääkimata sellest, et mingis vormis söömishäireid on leitud 33 protsendil erivajadustega lastest.
Ka Eestis on nende juhtude hulk suurenenud, kus pediaatri vastuvõtule pöördutakse söömisprobleemide tõttu. Tegemist on moodsa ühiskonna murega. Füsioloogiliselt on söömine keerukate hormonaalsete mehhanismidega reguleeritud süsteem, mille eesmärk on organismi varustamine eluks vajalike toitainete ja energiaga. Söömise füsioloogiliseks eelduseks on näljatunne.
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!