“Südamepuudulikkusele viitavad mitmesugused sümptomid, kuid neid hinnatakse mõnikord suhteliselt tagasihoidlikult ning ravi ei alustata õigel ajal,” lausus ta.
Näiteks ravib arst aastaid hü shy;per shy;tensiooni, kuid haigus võib olla tüsistunud südamepuudulikkusega, mis hakkab elukvaliteeti oluliselt rohkem mõjutama kui algne vererõhuprobleem. “Muidugi on ka ravimata kõrge vererõhk üks olulisemaid põhjuseid, mille tagajärjel võib südamepuudulikkus tekkida ja mis raskendab selle edasist ravi,” tõdes Mesikepp.Tema sõnul oleks Eestis hea saada süsteem tööle nii, et perearst ja kardioloog suhtleksid südamepuudulikkuse kabineti kaudu.Mesikepp tõi võrdluseks haigekassa loodud süsteemi, mis võib patsiendi seisundile halvasti mõjuda. Kui perearst diagnoosib patsiendil südamepuudulikkuse või kahtlustab seda ja saadab ta kardioloogi juurde, siis on järjekord tavaliselt mitme kuu pikkune. “See on inimesele ohtlik,” märkis Mesikepp.Kardioloogi sõnul peab perearst pärast haiguse diagnoosimist alustama kohe ka ravi, et vähendada südamepuudulikkusest tingitud turseid ning teisi sümptomeid. Tursete ravimisel on põhiroll diureetikumidel, mille juures tuleb jälgida, et need oleksid omavahel kombineeritud ja ei tekiks olulist kaaliumipuudust.Ravi on muutunudViimase 20 aasta jooksul on südamepuudulikkuse ravimite tarvitamine Euroopas muutunud.“Kui siiani teadsid minuvanused kolleegid, et kõik haiged peavad saama glükosiide, siis viimase 20 aasta jooksul on digoksiini osa kahanenud umbes 20 protsendile ravimitest,” sõnas arst.Samas katavad angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite (AKEI) ja angiotensiin II retseptorite blokaatorite (ARB) ravimigrupp ligi 80 protsendi haigete ravi (tavaliselt AKEI ligi 80% või AKEI + ARB ligi 80%). Samuti saab umbes 80 protsenti haigetest Euroopas beetaadrenoblokaatoreid (beetablokaatorid), mille roll oli Mesikepi sõnul paarkümmend aastat tagasi peaaegu olematu ning arvati, et südamepuudulikkuse puhul on need lausa vastunäidustatud.Südamepuudulikkuse all kannatab 1–2 protsenti elanikkonnast, kuid Mesikepi sõnul võib Eestis see haigus isegi rohkem levinud olla, sest suremus südamehaigustesse on tunduvalt suurem kui Euroopa läänepoolsemates riikides. Seega peaks haigust ka enam diagnoosima.Põhiliselt sageneb haiguse esinemine vanusega: kui üle 65aastaste seas on südamepuudulikkus umbes 10 protsendil, siis 80aastastel on juba peaaegu kõigil verepumba töövõime langenud.Südamepuudulikkuse tekke põhjuseks võib olla mõni äge infektsioonhaigus, mille tagajärjel kannatab ka südamelihas. Samuti on ohustatud infarkti üle elanud haiged. Kui aga südamepuudulikkus tekib näiteks klapirikkega haigel, saab klapi asendada või seda korrigeerida ning südamepuudulikkuse kaotada.Neid, kellel südamepuudulikkus korraliku raviga taandub, on arsti sõnul umbes 5 protsenti. Ülejäänud vajavad pidevat ravi ja nõustamist.Range kordSiin on esikohal juba haige enda huvi ja valmidus raviga kaasa minna. Näiteks peab ta jälgima turseid ja uriini hulka. “Kõige lihtsam meetod on igapäevane kaalumine. Kui kehakaal järsult suureneb, siis on see teatud ohule viitav sümptom,” märkis Mesikepp.Samuti tuleb alati rõhutada, et suitsetamine on täiesti keelatud. “See on väga jõhker ja ravile vastanduv tegevus,” lisas kardioloog.Sama lugu on alkohoolikutega. Päris karsklane arsti sõnul olema ei pea, aga kui inimene tarvitab ravimite asemel alkoholi, siis on kasutegur null.Teavitustöö võiks Mesikepi sõnul olla südamepuudulikkuse kabineti õe üks põhitegevus. Arstidki peaks nõu andma, kuidas haigel näiteks reisil toimida tuleks: kuidas vedelikurežiimi jälgida, kuidas lennusõitude ajal turseid vähendada ja kui palju üldse tasub lennata.Südamepuudulikkuse põdejad peaksid end kindlasti viirushaiguste ja eriti gripi vastu vaktsineerima, kuid arvestama peab ka vastunäidustustega.