Autor: Triin Tabur • 7. september 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Paranemise protsessis on oluline nii arsti kui ka patsiendi usk kasutatavasse ravisse. Et patsient saaks uskuda ettekirjutuste mõjusse, on tal vaja usaldada ka inimest, kes talle neid ettekirjutusi teeb.

Ometi tundub tihtipeale, nagu oleks tegu vastandlikke huvisid omavate osapooltega. Eelkõige kalduvad patsiendid kurtma, et arstikabinetti sisenemisel tunnevad nad end objektina.Ühest küljest on kõik nagu vaja – on probleem ja lahendus sellele. Teisalt aga tunneb inimene end millegipärast hüljatu ja kuritarvitatuna.Sageli hoitakse rahulolematus endale või jagatakse seda lähedaste ja tuttavatega, kuid mõnikord väljendatakse pahameelt ka arstile ja siis tunneb arst end väärkohelduna.Mida sellises olukorras teha? Arst on harjunud märkama patsiendi vajadusi, kuid unustab vahel tähele panna tema kui inimese vajadusi. Patsient ootab, et teda kuulataks ja mõistetaks ning et talle antaks teatud hulgal teavet ja julgustust.Selline suhtlemine on arsti jaoks keeruline ja energiakulukas ning võib viia läbipõlemiseni, kui seda ei osata teha professionaalselt.See ei tähenda, et arstid peaksid hakkama poole kohaga psühholoogideks, kuid et patsientidepoolseid rünnakuid vähendada või neid vähemalt pehmendada, on vaja osata suhtlemise baastehnikaid.Üks võimalus on asetada patsientidega suhtlemise ja pingete mahavõtmisega tegelemise koormus pigem õdedele. Sel juhul vajaksid väljaõpet muidugi rohkem nemad.Esmapilgul võib tunduda hea mõte kasutada hoopis eraldi nõustajaid, kes patsientide emotsionaalsed probleemid enda lahendada võtavad. Suurte ning pikaajaliste konfliktide korral see nii ka on, kuid samas ei ole iga päev spontaanselt esilekerkivate ja kiiresti kulgevate olukordade lahendamine mööda hiiglaslikku haiglalabürinti ilmselt mõeldav.Seega on parim lahendus jagada nii õdedele kui ka arstidele teadmisi kriisipsühholoogia ja suhtlemisoskuste vallast.