Olen sündinud 30. juulil 1930 Tartus.
Alustasin kooliteed Tartu linna 4. Algkoolis Karlova mõisas, mida juhatas tuntud
noorsookirjanik Jüri Parijõgi. Sõja ajal emigreerusime Saaremaale Kuressaare
linna, kus jätkasin õpinguid tollases Kingissepa-nimelises Keskkoolis, mille
lõpetasin 1950. aastal.
Esimesed töökogemused omandasin 13aastase poisikesena sõja ajal, kui asusin tööle Tartu kammivabrikusse, kus valmistati puulusikaid, kamme, seebikarpe. Töötasin kreissaega. Kord oleksin äärepealt jäänud ilma oma käest, kuid see õnnetus läks õnneks minust mööda.
Seotud lood
Kevadel 90ndat juubelit
pidanud onko-uroloog Joseph Beltšikov töötab siiani. Neli päeva
nädalas võtab ta vastu Tallinnas Lasnamäe Medicumi tervisekeskuses. Et ta
on meeles paljudel kolleegidel, tuleb nõuandmist ja konsulteerimist lisaks
sellele tihti ette.
Eesti Seeniorkirurgide Seltsi eestvedamisel on trükivalgust näinud kogumik Eesti seeniorkirurgide elulugudest.
Seltsi eestvedaja Eduard Viira on kogunud mitmete aastate jooksul kolleegidelt huvitavaid tagasivaateid elule. Ühtsete kaante vahele panduna annab see erakordse ülevaate Eesti kirurgia arenguloost alates teisest maailmasõjast kuni viimaste aastakümneteni, mil kirurgid pensionile siirduma hakkasid.
Sündinud olen Läänemaal, Kullamaa vallas,
Kasija (end. Jõeääre) külas Törja talus 27. juulil 1927. aastal.
Jätkame seeniorkirurgide meenutuste
avaldamist 2008. aastal manalateed lahkunud Ülo Valvere mälestustega, mille
avaldamisloa andis tema poeg, Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia- ja
hematoloogiakliiniku juhataja Vahur Valvere.
Palavalt kuum suvine päev, higimull otsa ees ja särk läbimärg – see ei ole ainult normaalne, vaid lausa hädavajalik. Siiski ei seosta kõik higistamist ainult palava suvepäevaga. Higistamine võib tähendada rahvarohkeid üritusi, tähtsaid esinemisi või olulisi koosolekuid, aga ka vahelduvate kuuma- ja külmahoogudega üleminekuiga.