Autor: Violetta Riidas • 11. märts 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Maret Talk kasvas väikelinnas, kus lapsed pimedani palli mängisid, onne ehitasid ja puude otsas turnisid nagu “Bullerby lastes”. “Meie peres oli kolm last ning nüüdseks olen seitsmekordne tädi ja peatselt neljakordne vanatädi – varsti ilmavalgust nägeva neljanda põnniga olen juba ultraheliaparaadi kaudu kohtunud. Kui nad kõik külla tulevad, oleme nagu suur itaalia perekond ja ma naudin seda väga.”

Varem tulevase doktori peres arste polnud. Tema isa õpetas eesti keelt ja kirjandust, tädi oli samuti filoloog ja kirjandusteadlane. Ema õpetas ajalugu. Vanaisa töötas küll apteekrina, kuid aja sunnil sai temast vabariigi armee ratsaväe ohvitser. “Minule sobisid keskkoolipäevil rohkem füüsika ja matemaatika, nendelt olümpiaadidelt tõin koolile ka loorbereid,” meenutab ta.