Autor: Merike Kungla • 29. märts 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Patsiendi omaosalus peab kasvama
Eesti tervishoius on raha väga palju, kuid
seda kasutatakse vastutustundetult. Kolmanda osapoole ehk patsiendi vastutus ja
kontroll puuduvad, aga kuni patsiendi vastutus ei suurene, ei muutu olukord
paremaks.
Näiteks saab meil patsient teisese arvamuse tasuta. Kunagi aga kehtis nõue, et kui inimene tahtis perearsti saatekirjata eriarsti juurde minna, siis pidi ta 50 või 30 protsenti sellest kulust ise maksma. Nõue aitas reguleerida seda, et patsient mõtleks, kas teisest arvamust on ikka vaja. Haigekassa on esmase arvamuse eest ju heale arstile maksnud. Miks seda arvamust mitte usaldada?
Leian, et kui patsient tahab ise omast tarkusest kuhugi minna, siis tuleb tal selle eest osaliselt ise maksta. Mõni minu patsient leiab, et see sobiks hästi – nii julgeks inimene ise arstile oma soovidest rääkida.
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!