Dementsuse diagnoosi on saanud umbes 6-8%
üle 65aastaste populatsioonist kogu maailmas ning nende osakaal järjest
suureneb. Kõige sagedasem dementsuse põhjus (rohkem kui 50%-l juhtudest) on
Alzheimeri tõbi. Selle diagnoosimise põhimõtetest ja eelkõige
neuropsühholoogiliste testide kasutamisest diagnoosimisel rääkisid
Lääne-Tallinna Keskhaigla närvihaiguste kliiniku juhataja dr Katrin Gross-Paju
ja kliiniline neuropsühholoog Liina Vahter.

Suur osa dementsussündroomi kahtlusega patsiente jääb tegelikult diagnoosimata. Levinud on arvamus, et vanaduses on dementsus midagi enesestmõistetavat. Arvatakse, et pole vahet, mis tüüpi dementsusega on tegemist, niikuinii seda ravida ei saa.

See suhtumine on vale – paljud dementsusega kulgevad haigused on ravitavad. Ka Alzheimeri tõve puhul on võimalik patsiente aidata ja toetada ning olukorda ravimite abil kauem stabiilsena hoida.

Samas ei ole dementsus ainult eakate probleem, seda võib esineda ka 40aastastel. Igal juhul on oluline, et patsient ise või tema lähedased pöörduksid mäluhäirete tekkides arsti poole.

Mälukaebuste taga võib olla depressioon

Aastaid tagasi uurisid dementsust psühhiaatrid. Nüüd tegelevad sellega üha rohkem neuroloogid ja kliinilised neuropsühholoogid – vastava kutsega spetsialiste on Eestis seitse.

Kõigepealt on vaja kindlaks teha, kas inimesel on üldse dementsus või mitte. Seejärel uuritakse patsienti edasi.

Alzheimeri tõve diagnoosimisel kasutatakse NINCDSi-ADRDA kriteeriume. Diagnoosimise protsessis on kõige olulisem põhjalik anamnees ja tausta uurimine. Mälukaebuste taga võib olla hoopis depressioon või ärevus. Tuleb vestelda nii patsiendi kui vajadusel ka tema lähedastega, uurida hariduslikku, tööalast ja perekondlikku tausta. Tähtis koht on neuropsühholoogilistel uuringutel.

Lisaks tehakse peaaju piltdiagnostilisi uuringuid (kompuutertomograafia, MRT) ja rutiinsed vereanalüüsid. Alzheimeri tõve puhul neuroloogilist koldesümptomaatikat üldjuhul ei esine, kuid haiguse hilistes staadiumites võib ilmneda rigiidsust, müokloonust ja epileptilisi hooge.

See, kui põhjalikke uuringuid patsiendile teha, sõltub konkreetsest olukorrast. Eakal inimesel piisab lühikesest testimisest, noorel võib vajalik olla põhjalikum uuring. Neuropsühholoogiline hindamine võib kesta kaua ja kõik patsiendid polegi võimelised seda läbi tegema.

Neuropsühholoogilisi teste korraldavad kliinilised ja neuropsühholoogid. Praktikas kasutatakse mitut komplekstesti, mis hõlmavad nii erinevaid teste kui ka samade testide erinevaid vorme. Ühe testi tulemuste järgi ei saa veel midagi kindlat otsustada.

Eestis kasutatakse palju neuropsühholoogilisi teste, kuid loodetavasti suureneb eestikeelsete normeeritud testide hulk õige pea veelgi. Meil on olemas CERADi (The Consortium to Establish a Registry for Alzheimer’s Disease) test ja sel aastal peaks valmima eestikeelne Wechsleri intelligentsusskaala. Testidega uuritakse mälu, keskendumisvõimet, ruumitaju, keelelisi ja käelisi oskusi ning täidesaatvaid funktsioone.

Eestikeelne CERADi test olemas 2008. aastast

Ühe maailma tuntumaid neuropsühholoogiliste testide komplekse lõi CERAD aastal 1986 USAs. Testi eesmärk on sõeluda välja Alzheimeri tõve kahtlusega patsiendid. Nagu kõiki teste täiustatakse ka seda pidevalt.

CERADi test koosneb seitsmest osast: vaimse seisundi miniuuring, mälutest, verbaalsete oskuste hindamine, nimetamis- ja äratundmistest ning nägemis- ja ruumitaju hindamine.

Eestis kasutatakse soome keelest tõlgitud CERADi testi alates 2008. aastast ning kolmandat aastat toimuvad regulaarselt ka selle kasutamise koolitused kliinilistele psühholoogidele.

Eelmisel aastal kaitses Kai Rohulaid Tallinna Ülikoolis Liina Vahteri, Margus Ennoki ja Katrin Gross-Paju juhendamisel magistritöö eestikeelse CERADi testi psühhomeetriliste omaduste kohta.

“On hea, kui on olemas palju erinevaid teste ja rohkem materjali uuringute tegemiseks,” ütles Liina Vahter kokkuvõtteks.

“Varem otsiti ühte kindlat kahjustust (näiteks halb mälu). Nüüd on eesmärk inimese ajukahjustuse ulatusest rohkem teada saada. Ei piirduta ainult nõrkade kohtade leidmisega, vaid üritatakse tuvastada ka patsiendi tugevad küljed. Neuroloogilise rehabilitatsiooni eesmärk on püüda arendada inimese tugevaid külgi, et kompenseerida vajakajäämisi. Oluline on, et inimene saaks võimalikult hästi hakkama, mitte aga piitsutada takka neid funktsioone, mis on selgelt kehvad,” lisas Vahter.