Järveotsa Perearstikeskuse perearstist
juhataja Diana Ingerainen asus Eesti Perearstide Seltsi presidendi kohale.

“Kõige suurem väljakutse on rääkida perearsti rollist ja panna ühiskond meie tööd väärtustama,” ütleb Eesti Perearstide Seltsi vastne president Diana Ingerainen. Oma teiseks suureks ülesandeks peab ta perearstikeskustesse raha leidmist, et patsientidel oleks mugav ja arstidel-õdedel praegusest paremad töötingimused.

Suur töö on tema sõnul ees ka õenduse valdkonnas. “Rootsis on perearsti kohta 3,4 õde, meil 0,8. Jaksame tegeleda ainult tulekahju kustutamise ehk haigete ravimisega, kuid ennetuseks ressurssi ei jätku,” selgitab Ingerainen.

Tema sõnul suudavad nad vaid lapsi regulaarselt jälgida. Tegelikkuses peaks iga inimene rohkem kontrollis käima – 25aastane mitte päris iga aasta, aga 65aastane kindlasti. Patsientidest kasvabki välja Ingeraineni üks järgmisi missioone.

“Sageli panevad patsiendid perearsti fakti ette, et ta peab kirjutama saatekirja, kuigi tohter ei näe põhjust, miks kolleegi tülitada. See tekitab piinlikke olukordi. Kui 23 vastuvõtule tulnust vajab spetsialisti abi vaid 3, hakkab neil lihtsalt igav,” räägib Ingerainen, kelle hinnangul peaks saatekirjast saama taas dokument, mitte pilet edasisõiduks.

Enda eest peab ise seisma

Digisaatekirjaga otsesuunamiste testimiseks on käivitatud juhtprojekt Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga.
Perearstid saadavad haige kohta nii palju andmeid kui võimalik ja eriarst otsustab, millal patsient peaks konsultatsioonile või uuringutele minema.

Praeguse korra järgi otsib inimene eriarsti ise. Kui ta pääseb vastuvõtule näiteks alles 1,5 kuu pärast, võib see tervisehäda lahendamiseks juba hilja olla. Otsesuunamise korral saavad eriarstid otsustada, kes vajab uuringuid kohe ja kelle konsultatsioon võib natuke oodata.

“Minu visiooni kohaselt läheksid kõik patsiendid alates 2015. aastast eriarsti vastuvõtule otsesuunamisega. Et asi toimiks, peab see poliitilise heakskiidu saama,” viitab Ingerainen oma eesmärgi mastaapsusele.

Poliitika pole palju jõudvale perearstile sugugi võõras teema. 2004. aastal abilinnapea ametit proovinuna on ta siiani Isamaa ja Res Publica Liidu mitteaktiivne liige. “Tõenäoliselt peaks aktiviseeruma, et IRLi poliitikas rohkem kaasa rääkida. Keegi teine seda ju meie eest ei tee,” mõtiskleb Ingerainen.

Tema soov on esmatasandi valupunkte rohkem poliitikute silme ette viia. Aastat abilinnapeana peab ta heaks kooliks. “See oli pideva õppimise aasta. Sain näha, kuidas avalik haldus toimib, ja tutvuda riigi toimimise põhimõtetega. Omandasin päris palju kasulikku infot, näiteks tean nüüd, kuidas seista mittetulundusühingute huvide eest. Eesti on isikute riik ja amet andis palju kontakte,” meenutab ta.
Ingerainen loodab, et sai anda panuse ka mõne Tallinna puudutava valdkonna arengusse, näiteks süvendada arusaamist esmatasandi meditsiinist.

Küsimusele, kas ta pole mõelnud Eestist lahkumisele, vastab vastne president eitavalt. “Kõik tingimused minemiseks on küll loodud, kuid mind hoiab Eestimaa,” räägib ta. Ühtlasi on Ingerainen väga aktiivne oma kodukohas Kernu vallas Muusika külas. Ta on sealse segakoori president ja Ruila Põhikooli hoolekogu esimees. Sellist aktiivsust põhjendab ta sõnadega, et usub Eesti maaellu.

Eestimaa patrioot

Maaelu edendamise kohta on Ingeraineril kindel arusaam: tuleb hakata teistpidi mõtlema. Enam ei tähenda tema sõnul kvaliteeti lahtine uks kabinetti, kus taburetil istub arst. “Vallavanemate lähenemine – peaasi, et uks oleks lahti – ei ole päris õige,” leiab ta ja viitab moodsatele sidevahenditele – arst ei pea enam füüsiliselt samas ruumis istuma. Esiteks pole see majanduslikult otstarbekas, teiseks ka vajalik mitte.

“Esmatasandi abi võiks õdedega kaetud olla,” lausub Ruilasse oma perearstikeskuse filiaali loonud Ingerainen. “Kõik Ruila patsiendid võivad ka Õismäele minna, kuid siingi on pädev meeskond ja saab teha uuringuid. Transporti korraldada pole kunagi nii keeruline, kui arsti koolitada.”

Täismahus saab artiklit lugeda 25. oktoobri Meditsiiniuudistest.