Senitehtuist suurim rahvusvaheline uuring
leidis inimese genoomist 68 piirkonda, millel on roll vereliistakute ehk
trombotsüütide arvu ja suuruse regulatsioonis, kirjutas Novaator.
Vaatluse all oli 68 000 Euroopa ja Aasia inimese geeniandmed, teiste seas olid
uuringus osaliseks doonorid Eesti Geenivaramust.

Vereliistakute põhirolliks on tagada veresoonte terviklikkus. Kui soon on purunenud, kleepuvad trombotsüüdid kokku ja sulgevad haava.

Kuid kui trombotsüütide hulk veres on liiga suur, võivad hakata moodustuma trombid, mille tulemuseks on infarkt, insult või mõni ummistunud veresoon. Vastupidisel juhul, kui vereliistakute hulk veres on liiga väike, toob see kaasa häired vere hüübimises.

Igas kuupmillimeetris veres on 150 000 kuni 400 000 vereliistakut. Vere punaliblede ehk erütrotsüütide järel on kõige vereliistakud kõige arvukam vererakkude hulk.

Suur rahvusvaheline töörühm avaldas ajakirjas Nature artikli, mis kirjeldab senitehtutest suurimat uuringut vere koostise geneetilise tagapõhja kohta.

“See oli täiesti uus lähenemine. Leidsime 11 uut hüpoteesi infarkti põhjuste kohta, mida tuleb nüüd edasi uurida,” ütles geenivaramu juht ja Tartu Ülikooli biotehnoloogia professor Andres Metspalu.

Eestis kutsus geenivaramu uuesti analüüse andma rohkem kui tuhat doonorit. Lisaks geeniandmetele võeti neilt nüüd uued vereproovid, milles analüüsiti vereliistakute arvu ja ruumala.

“Nii põhjalikult pole seni uuritud, kuidas vere tüvirakkudest tekivad erinevad vererakud, nende hulgas siis ka erütrotsüüdid ja trombotsüüdid,” lisas Metspalu.

Uuringu esimeses osas leitigi geenivariandid, millel võib olla roll vereliistakute moodustumise, suuruse või arvu regulatsioonis.

Teises osas kontrolliti mõningaid leituid variante katsetes bioloogias mudelorganismina kasutatavate äädikakärbeste ja sebrakalade peal. Osa leitud geenidest on evolutsiooni käigus nii hästi säilinud, et sebrakala ja inimese geenide roll on üsna sarnane.

Nii leiti, et geeni arhgef3 aktiivsuse vähendamise korral ei katkenud sebrakalal mitte ainult vereliistakute tootmine, vaid ka punaliblede tootmine, sest vere tüvirakud ei suutnud enam rauda omastada. Inimestel on olemas selle geeni analoog ARHGEF3, millel on oluline roll raua omastamises.

Geeni Tropomyosin 1 kohta oli varem teada, et sel on roll lihaste kokkutõmbumise regulatsioonis, samuti on see seotud pärilike südamehaigustega. Nüüdses uuringus ilmnes, et sama geen mõjutab ka vereliistakute moodustumist.