Selle sajandi keskpaigaks võtab India
Hiinalt ära maailma suurima rahvaarvuga riigi tiitli. Kireva rahvastikuga India
elanike geneetilist tausta on maailma teadlased riigi suurust arvestades seni
vähem uurinud, kirjutab Novaator.

Eesti Biokeskuse ja Tartu Ülikooli evolutsioonigeneetikud koostöös Inglismaa Cambridge’i ülikooli ja India teadlastega avaldasid äsja ajakirjas The American Journal of Human Genetics artikli India elanikkonna geneetilise omapära kohta.

Millal kaasaegse inimese jalg Lõuna-Aasiasse jõudis on endiselt vaieldav küsimus. Kindel tõend on Sri Lankalt leitud inimluustik, millel on vanust 31 000 aastat.

Kuid alles äsja avastasid Araabia poolsaarelt arheoloogilistel kaevamistel leitud iidvanu tööriistu analüüsinud teadlased, et inimene võis olla Aafrikast India suunas teel juba 125 000 aastat tagasi. Kas neid tööriistu valmistanud inimeste geenid on edasi kandunud ka tänapäeval elavatele inimestele, pole teada.

India elanikkonna geene on maailma teistest piirkondadest vähem uuritud, seda isegi naabermaa Pakistaniga võrreldes.

Eesti Biokeskuse teadusdirektor Mait Metspalu, äsja ilmunud artikli esimene autor ütles, et esimese asjana viitab Indiast pärit geeniproovide analüüs sellele, et varieeruvus on seal väga suur.

See viitab, et läbi aegade on Indias elanud teiste piirkondadega võrreldes rohkem inimesi ja nad on oma ajaloos läbinud ilmselt suhteliselt vähe pudelikaelaefekte, mis geneetilist varieeruvust vähendavad. Pudelikaelaefektiks nimetatakse seda, kui suur osa populatsioonist saab miskipärast hukka, näiteks tuleb jääaeg, ning koos nendega kaob ka suur osa selle populatsiooni geneetilisest varieeruvusest.

Kui halvad ajad on möödas ja populatsiooni arvukus taastub, on pudelikaela efekti mõju endiselt täheldatav vähenenud geneetilises varieeruvuses, mille taastumiseks läheb aega palju rohkem kui populatsiooni arvukuse taastumiseks. Eestis oli üheks selliseks pudelikaelaks näiteks Põhjasõda, mille järel oli siinmail alles vaid umbes 70 000 inimest.

India elanikkonna geene uuriva töö käigus analüüsiti kahe aasta jooksul 1600 erinevat geeniproovi, vaatluse all oli 600 000 “tähte” üle kogu inimgenoomi, kus kokku on neid “tähti 3 miljardit.

Selgub, et Indias on kaks põlvnemisliini välja joonistunud teistest selgemalt. Üks selline liin domineerib Kaukasuse aheliku ja Induse jõe vahel, see on omane nii Kaukaasia rahvastele, Kesk Aasia rahvastele, ja nii Pakistani kui India elanikele. Teine geeniliin on Indiale ainuomane, selle kandjad elavad pigem Hindustani poolsaare lõunaosas.

Metspalu sõnul oli huvitav kontrollida hüpoteesi, mille juba 19. sajandil sõnastas Saksa orientalist Max Müller. Selle, nn indo-aaria teooria kohaselt jõudsid umbes 3500 aastat tagasi Indiasse indo-euroopa päritolu rahvad, kes tõid endaga kaasa kastisüsteemi, mis on Indias tänini valitsev. Nendega jõudis Indiasse ka keel, millest kujunes välja sanskrit.

“Kui see migratsioon tõi Indiasse palju uut rahvast ja kui selle tunnistajaks oleks see Kaukasusest Indiani ulatuv “põlvnemisliin”, siis peakime selle põlvnemisliini sees nägema geneetilise mitmekesisuse gradienti suunaga migratsiooni lähtekohalt perifeeria suunas,” ütles Metspalu. “Sellist gradienti välja ei tulnud. See põlvnemisliin paistab nii Indias kui Kaukaasias olema sarnase mitmekesisusega. Seega paistab et indo-aaria migratsiooniga ei kaasnenud märkimisväärset geenide ehk siis inimeste sissevoolu Indiasse. Küll aga ei ütle see mitte midagi kultuuri liikumise kohta. Geenide ja keelte levik võib käia koos aga ei pruugi. Ja nagu me tihti näeme, ei käigi,” ütles Metspalu.

Maailma eri paigus on evolutsiooni käigus eelise saanud vastava piirkonna kas loodusliku või tehis-keskkonnaga paremini sobivad geenivariandi kandjad. Nii on karjakasvatajate hulgas olud soosinud neid, kellel on geenivariant, mis võimaldab taluda piimasuhkruid.

Äsjases uuringus ilmnes, et ka Indias on olnud selliseid geenivariante, mille kandjaid on olud soosinud. Geenid MSTN ja DOK5 on Metspalu sõnul ilmselt kunagi olnud ellujäämiseks olulised. Rasvade ainevahetust mõjutava variandi kandjatel olid sündides rasvavarud suuremad ning nad suutsid toidunapil ajal paremini ellu jääda. Tänasel päeval on nende geenide roll veidi teine – mõlemad seostuvad ülekaalulisuse ja teist tüüpi diabeediga