Merike Johanson, kaitseväelise auastme
järgi kolonelleitnant, töötab alates 12. detsembrist Regionaalhaigla järelravi
kliiniku juhatajana, kirjutab haigla Kuukiri.

Kaitseväe tervisekeskust juhtis Johanson 10 aastat, olles enne seda Tartu Üksikjalaväekompanii ast. Johanson on viibinud rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel Bosnias (2 korda) ja Afganistanis (2 korda) ning osalenud 5 korda rahvusvahelistel sõjalistel õppustel.

Proua kolonel, kas PERH-i järelravi kliinikus hakkab nüüd kord olema nagu Viiburi sõjakoolis?

Seda vast ikka mitte, aga ilma korrata ka ei saa, näen kliiniku töös parandamist vajavaid asju küll. Eesmärk on panna kõik toimima nii, nagu need toimima peavad.

Motivatsioonikirjas on kõik õiged mõtted, aga kuidas Te tahate seda saavutada?

Mina läheneksin selle kandi pealt, et kõik algab inimesest. Kui töötajad tahavad töötada ja on motiveeritud, siis nad annavad ka endast parima. Inimesele, töötajale, on vaja pöörata
väga palju tähelepanu: kuulata teda, rääkida temaga, mitte inimesest „üle astuda“. Võti on järgmine: tule selle inimese tasemele, saa temast aru, tõmba teda kaasa parimal võimalikul moel. Siis, ma arvan, hakkavad asjad liikuma. Ehk nagu psühholoogid ütlevad: vankril on 4 ratast, sa ei pea kõiki nelja korraga liigutama, kui sa juba ühe liikuma saad, siis hakkab terve
taustsüsteem liikuma.

Kollektiivi iga liige peab tundma end osalisena, et nad on ühe suure masinavärgi väike, aga väga tähtis osa. Inimestele tuleb anda turvatunne — et ma hoolin sinust ja ma saan sinust aru. Kui sa seda pakud, siis nad tulevad kaasa.

Käisite Hiiul enne natuke „luurel“?

Jah, mul oli kaitseväest puhkust saada, kasutasin seda aega, lisaks veel natuke palgata puhkust, et Hiiul pisut n-ö sisse elada. See on väga hea, et ma prauhti otse ei tulnud, sest need on nii erinevad süsteemid ja mul on kaks kuud olnud aega kõrvalt vaadata ning oma mõtteid tekitada. See aeg on olnud hästi vajalik.

Tohib küsida, miks Te üldse otsustasite kohta vahetada?

Ega ma polekski ise vahetanud, mul ei olnud sellist mõtetki! Aga dr Remmelgas rääkis mu lihtsalt ära. Et kandideeri. Ja veel kord. Niisiis mõtlesingi, et kandideerimiskogemuse võiks ju saada ja niimoodi see läks.

Uus töö on ikka väga erinev võrreldes tööga kaitseväes ja tsiviilis?

Muidugi, järelravi kliinik on absoluutselt teine asi. Meie osaks on tegelda patsientidega edasi, kui „suur maja“ Mustamäel on oma kiired asjad ära teinud — kas kiiresti ära diagnoosinud, ravi määranud või ära opereerinud. Seejärel on enamasti kaks varianti: kas patsient saab koju või kui ta vajab veel meditsiinilist toetamist, siis tuleb ta meie juurde või suunatakse taastusravisse. Aga järelravi ei ole mitte taastusravi! Eraldi osakond on hooldusravi — puhtalt õenduspõhine, kus arst käib ainult vastavalt vajadusele. Meie kliinikusse tuleb ka finaalis haigeid.

Rääkige natuke Afganistani missioonidest, milles osalesite.

Kui ma esimest korda Afganistanis käisin, siis oli võimalus minna ISAF (International Security Assistant Forces, mille egiidi all Eesti kontingent Afganistanis on) meditsiiniteenistuse staapi. Dr Remmelgas oli esimene, kes sinna läks, tema oli ISAF V, mina ISAF VI, mina vahetasin tema staabis välja. Teist korda Afganistanis olin ikka n-ö põllu peal, vaenlase tule all, umbes
400 x 400-meetrisel alal me siis elasime ja olime, kilomeeter-poolteist eemal asus Taleban oma kraavidega … ja saatis meile rakette, mürske, kuulirahet — sellega „kostitas“ meid peaaegu iga päev.

Tegelikult on missioonidel väga lahe käia, olen seda ka varem öelnud. Jah, töö on keeruline ja elu julm — see on asja üks, negatiivne külg. Aga kui palju ta annab emotsionaalselt, selles mõttes, et kui palju lahedaid inimesi, erineva kultuurilise taustaga, erialalise kogemusega, 36-lt maalt (nii palju erinevaid riike panustas ISAF-i). Oo, milliseid jutuajamisi meil on olnud! Milliseid
üritusi! Palju on aega enda jaoks: teen täpselt seda, mida teha tahan. Kui oli vaba aeg, siis lugesin raamatuid, tegelesin hiina meditsiiniga, massaažiga, spordiga. See kõik oli minu aeg, hästi positiivne.

Minule on missioonidel meeldinud. Jah, olen hirmu tundnud, kartnud, kui raketid tulid aia taha pots-ja-pots ja muudkui lõhkesid. Need RPG-d tulevad suhteliselt aeglase kiirusega, kuuled, kuidas „unnates“ lendavad, selline kummaline linnuhääl … siis on kõik momentaalselt kuhugi ära varjunud. Arendad sellist jooksukiirust, mida poleks endast uskunudki!

Mida on vaja muuta suhtlemises patsientide ja nende lähedastega?

Meil on nüüd selline kord, et teavitame patsientide lähedasi: kl 14-st kuni 16-ni on see aeg, mil saab helistada ja arstiga rääkida. Aga me oleme hakanud kasutama hoopis efektiivsemat taktikat ja seda pakkus välja dr Peri —, et hakkame tegema niimoodi: kui tuleb patsient, nt Mustamäelt, ja kui näeme, et patsient on raskes seisus, siis esimesel või äärmisel juhul teisel päeval me kindlasti ise helistame ja võtame omastega kontakti. Räägime ära, mida me näeme, seisund ja diagnoos jne, anname igakülgset informatsiooni.

Kogemusi peaks jaguma, enesetäienduseks olen üksjagu võtnud psühholoogia erinevaid kursusi. Enamik probleeme tekib ju (mitte)suhtlemisest, neid tuleb ennetada. Ja mida sa lubad, seda tuleb teha! Nii on isa mind õpetanud ja seda olen püüdnud elus järgida. Ja kui ma seda ei saa tehtud, siis tuleb ilusti öelda ja seletada, miks pole veel jõudnud või saanud teha. Väärtushinnangud peavad paigas olema.

Loe ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kuukirja.