27. aprill 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Valikute olulisus meditsiinis aina kasvab, kuna lõhe suutlikkuse ja majandusliku võimaluste vahel kasvab. Raha, mis tervishoidu pannakse, peab tooma ka mingit kasu.

Rahastamise struktuuri poolest tuleb kuni 70% haigekassa, kümnendik läbi keskvalitsuse ja KOVide. Ülejäänud annavad erasektor (näiteks omaosalus, hambaravi, prillide ostmised jne) ja välismaa raha. Omaosalust suurendades tuleb arvestada, et seda maksavad suuremas osas vaesem elanikkonna grupp, sest ravimeid tarbivad rohkem pensionärid. Tervishoiukulude osakaal leibkonna kuludest on 15 aastaga kasvanud 3,5% peale, alates 0,5%st, jätkas Võrk. "Suurem osa vaesematest kulutabki pigem ravimite peale. Kõige jõukamatest kulutab enim hambaravile, aga ka spaale, taastusravile, isegi prillidele. Seda kinnitab ka uuring, kud 20% kõige vaesematest inimestest aastal 2006 ütlesid, et raha tõttu oli neil sel aastal takistatud hambaravi saamine," rääkis Võrk.