Helle Karro tutvustas kolme Balti riigi võrdlevaid näitajaid aastatel 1992-2010. Periood oli jagatud kaheks osaks kümne aasta kaupa. Fertiilsusnäitaja on 20 aastaga tõusnud Eestis ja Leedus, kuid mitte Lätis. Sündide arv on kasvanud kõigis riikides, suhteliselt rohkem Eestis. Enneaegsete sünnid on ainsana vähenenud Eestis. Sünnieelne suremus on vähenenud kõikides riikides, suurim muutus on jällegi Eestis, mis alustas 1992 kõrgemalt positsioonilt kui Läti ja Leedu, kuid nüüd on seda suutnud kõige rohkem vähendada. Mitmike sünd on kasvanud kõikjal, kuid 70% Eestis perioodil 2001-2010. See on seotud IVFi võidukäiguga, rääkis Karro. Ka Lätis tehakse riikliku regulatsiooni toel IVFi protseduure, kuid muutused pole nii ilmsed. Leedu IVFi protseduuride kohta Karrol info puudus, seal on need protseduurid võimalikud vaid erasektoris, riiklik tugi puudub. Sünnitajate vanus esimesel sünnitusel on kasvanud kõigis riikides, olles kõrgeim taas Eestis (28,1 aastat).
Muutustest naise tervise osas rääkis kongressil Tervise Arengu Instituudis töötav Piret Veerus. Ta tutvustas emapalka, rasedate sajaprotsendilise jälgimise süsteemi, riskirasedate eest hoolitsemist. Ta märkis, et 2010 sünnitati 64% osas Tallinnas ja Tartus. Lisaks saab Eestis sünnitada 13 väiksema piirkonna haiglas ja kahes saare haiglas. Veerus rõhutas, et on suuri arenguid tehnilises varustuses. Ta rõhutas ämmaemandate iseseisvust, samuti perekondlike sünnituste arvu kasvu. 2010 on 80% sünnitustest peresünnitused, 1992 oli neid 10%. Sünni registreerimisel lähtub Eesti WHO soovitustest, kus registreeritakse alates 22 nädalast sündinud ja vähemalt 500 grammine laps. Saavutus on tema sõnul, et abordinumbrid on 20 aastaga tugevalt vähenenud. 2003. aastast saab kogu riigis teha 2. rasedustrimestri skriiningut ja alates 2008. aastast ka esimese trimestri skriiningut. 2004 hakati hüvitama riigi poolt IVFi protseduure kuni 35aastastele naistele, hiljem kuni 40aastastele.