Raporti eesmärgiks oli anda ülevaade rahvatervisealasest võimekusest EL liikmesriikides ning välja tuua valdkonnad, kus on vaja täiendavat riikide või EL panust tõstmaks rahvastiku tervise taset. Uuring viidi läbi aastatel 2010 ja 2011 ning pakub kiirülevaadet olukorrast liikmesriikides sellel ajavahemikul. Uuring põhineb eelnevalt avaldatud andmetel ning liikmesriikide rahvatervise ekspertide poolt antud kvalitatiivsetel ja kvantitatiivsetel hinnangutel, samuti juhtumianalüüsidel, poliitikadialoogidel ja intervjuudel riikide asjaomaste ametkondadega. Uuringus keskendutakse kuuele laiemale alateemale – juhtimine, organisatsioonilised struktuurid, tööjõud, rahalised vahendid, koostöö ja teadmiste arendamine.
Tulemuste pinnalt võib järeldada, et ELs on rahvatervise alane tegevus väga erinevalt korraldatud. Enamikel riikidel olid vastu võetud asjakohased rahvatervise alased õigusaktid ja tegevusplaanid, mis määrasid suhteliselt selgelt vastutusalad ja aruandluskohustuse ning lõid nakkushaiguste kontrolli, hügieeni ja vaktsineerimistega seotud ametkonnad. Samas vastutusalad laiemate rahvatervise alaste küsimuste eest, nagu tervise sotsiaalsed ja käitumuslikud mõjurid ja ebavõrdsus tervises, olid harva defineeritud. Samuti esinesid suured erinevused selliste mõistete rakendamisel praktikas.