Autor: Siret Trull • 30. september 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kevadel koos haiglate liiduga koormusstandardeid välja töötama asudes tabas meid halb üllatus – selgus, et sotsiaalminister Taavi Rõivas ja haigekassa ei täida kollektiivlepingu tingimusi ja koormusi vähendada ei saa, sest arsti ja õe tööaega vastuvõtus ja voodipäevas ei ole pikendatud nii, nagu kokku lepiti. Taavi Rõivas lubas küll maikuus kliinikumi konverentsil, et kohe-kohe parandatakse sotsiaalministri määruses kõik täpselt nii, nagu lepingus seisab, kuid tulemus oli veel septembri teises pooles null. Määruse „allkirjastamise menetlus“, mis kord peatati, siis jälle jätkati, võttis üle kolme kuu ja tööaja pikenemine jõustub 1. märtsi asemel 23. septembril.

Leppe kohaselt on tõusnud miinimumtunnitasud, kuid palka tõsteti vaid neil arstidel, õdedel ja hooldajatel, kes enne said alla praeguse miinimumi. Palgatõusu pidulikku paigalmarssi iseloomustab hästi LTKH juhi Imbi Moksi avaldus: püüame tõsta tunnitasu nii, et palk ei langeks.