Streigist möödus aasta, kuid endiselt on täitmata meie peamine nõudmine – töökoormuse vähendamine, kirjutab Eesti Arstide Liidu peasekretärKatrin Rehemaa.
Kevadel koos haiglate liiduga koormusstandardeid välja töötama asudes tabas meid halb üllatus – selgus, et sotsiaalminister Taavi Rõivas ja haigekassa ei täida kollektiivlepingu tingimusi ja koormusi vähendada ei saa, sest arsti ja õe tööaega vastuvõtus ja voodipäevas ei ole pikendatud nii, nagu kokku lepiti. Taavi Rõivas lubas küll maikuus kliinikumi konverentsil, et kohe-kohe parandatakse sotsiaalministri määruses kõik täpselt nii, nagu lepingus seisab, kuid tulemus oli veel septembri teises pooles null. Määruse „allkirjastamise menetlus“, mis kord peatati, siis jälle jätkati, võttis üle kolme kuu ja tööaja pikenemine jõustub 1. märtsi asemel 23. septembril.
Seotud lood
Kui Eesti tervishoiutöötajad aasta tagasi streikima hakkasid, oli see meeleheitlik samm olukorras, kus probleemidele tähelepanu juhtimiseks muud võimalust enam ei nähtud.
Aasta pärast tervishoiutöötajate streigi algust murravad meedikud ikka veel piike liiga suure töökoormuse, väikese palga ja vähese tunnustusega.
Palavalt kuum suvine päev, higimull otsa ees ja särk läbimärg – see ei ole ainult normaalne, vaid lausa hädavajalik. Siiski ei seosta kõik higistamist ainult palava suvepäevaga. Higistamine võib tähendada rahvarohkeid üritusi, tähtsaid esinemisi või olulisi koosolekuid, aga ka vahelduvate kuuma- ja külmahoogudega üleminekuiga.