Autor: Siret Trull • 7. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

See on üks näide, kus ravimitootjad ise on seadnud endale piirangud, mis on rangemad kui seadus. Ei juhtu kuigi sageli, et mingis majandusvaldkonnas tegutsejad nii käituvad. Eriti veel valdkonnas, mida seadus juba niigi väga täpselt ja kindla käega reguleerib. Miks siis on ravimitootjad liitunud eetikakoodeksiga, mille üle-euroopalised põhimõtted tunduvad piiravatena?

Ravimite tootmine on ilmselt kõige üleilmastunum ettevõtluse liik üldse - valdav osa tootjaid kuulub maailma suuremate ettevõtete hulka, olles esindatud paljudes riikides ja noteeritud suurematel börsidel. Kusjuures enamikus riikides turustatakse samu ravimeid ja ühe kontserni nn ravimi tooteportfellis ei pruugi olla arvuliselt üldse suur valik. Ärilises mõttes suured panused võivad olla tehtud ainult mõnele üksikule väga olulisele, vahest ka läbimurdelisele ravimile, mille õnnestumine või ebaõnnestumine on määrava tähtsusega. Igasuguse väiksemagi eksimuse, valearvestuse või, veel hullem, sobingu ilmsikstulek viiks suure tõenäosusega krahhini mitte üksnes ettevõtte, vaid mõjuks laastavalt ka kogu sektori usaldusväärsusele.