Paluste ütleb, et soov lastearstiks saada lihtsalt tekkis ühel hetkel ning siis ei olnudki enam muud valikut kui seda õppima asuda. Takistuseks polnud isegi suur konkurss, mis ülikoolis sellele alale oli. "Lapsed on minu jaoks väga sümpaatsed inimesed, kohe vastsündinu east peale. Ma ei mõistnud kunagi neid täiskasvanute arste, kes ütlesid, et lastega on üks igavene häda, et nad ei oska infot anda ja ei saa aru, mis tal viga," ütleb Paluste.
"Tegelikult on aga vastupidi - laps on väga aus. Kõik, mis sa näed, ongi tõsi. Ta ei oska enamasti keerutada ega asja paremaks või halvemaks teha."