30. jaanuar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Asjaolud

Kaebajate pojal oli psüühiline haigus ning arst soovitas ta paigutada ambulatoorsele ravile. Esimene kaebaja (isa) palus politsei abi 2006. a juulis poja viimiseks haiglasse, sest 37-aastane poeg viibis kodus deliiriumis. Poeg avaldas kinnipidamisele ägedat vastupanu, mistõttu politsei kasutas jõudu. Poeg suri saadud vigastustesse. Surma põhjuste väljaselgitamiseks ja süüdlaste vastutusele võtmiseks algatati kriminaalmenetlus, mis lõpetati 2010. a kellegi süüd tuvastamata. Kaebajate avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 2 rikkumise tuvastamiseks sisulises ja menetluslikus aspektist (politseinikud ei olnud ette valmistatud analoogilises olukorras käitumiseks ja asja ei uuritud tõhusalt); samuti artikli 3 rikkumise tuvastamiseks (kannatused seoses poja vägivaldse kinnipidamise pealtnägemisega) ning artikli 13 rikkumise tuvastamiseks, sest kaebajatel polnud eelnevate rikkumiste vastu tõhusat õiguskaitsevahendit.