18. märts 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

 Kommunikatsiooni eelduseks on oluline tegevuspaik, sobiv ruum ja piisavalt aega; informatsioon (patsiendi õpetamine, näidata, et mündil on kaks poolt ja leida ka head); meetod (räägitakse ausalt, ei kasutata keerulisi termineid, patsient on koos perega, kaasa kirjalikud materjalid); toetus (julgustav emotsioon, kontakt edaspidiseks).

Komad kommunikatsioonis ehk vajakajäämised. Halva kommunikatsiooni tõttu tekib patsiendiga n-ö võitlus. Kui ravisuhe ei toimi, siis te räägite erinevatest asjadest, ehkki sõnakood on sama. Näiteks oli mul patsiendiks eakas mees, kel naine kodus invaliid. Mehel avastati kaugelearenenud vähk, määrati keemiaravi. Ta ei tahtnud seda eriti teha, mees oli selgelt hädas ja arst samuti. Kui pikemalt rääkisime, siis mehel polnud küsimus ravis, vaid selles, mis saab minu jalutust abikaasast kodus, kui mina leban haiglas? Seega tuleks defineerida probleem, sõnastada eesmärk, tegevussammud ja analüüsida neid. Teine võimalus on laiendada võrgustikku: kaasata perekonnaliige, kolleeg. Kui perekond soosib ükskõiksust tervise suhtes, siis patsient ei ole ravile nii aldis.