Autor: Siret Trull • 19. märts 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Otsest kasu nüüd isiklikult küll ei looda. Sellisel juhul peaksime täpsustama mida selle kasu all mõtelda. Kõige parem mainekujundaja on tegelik töö, ooteaegade puudumine, koduvisiitide tegemine, perearstikeskuse diagnostika ja väikekirurgilised protseduurid. Ühesõnaga võimalikult hea abi kõigile, vajadusel nõupidamine kolleegidega, teise arvamuse küsimine.

Perearstisüsteem, laiemalt kogu meditsiinisüsteem ehk veidi ajutist kasu saab. Patsientide liikumine muutub ehk veidi põhjendatumaks. Kuid põhimõtteliselt ei muutu midagi, sest meie meditsiinikorralduses on süsteemne viga. Perearstide ja eriarstide rahastamine on täiesti erinev: perearstid töötavad pearaha, eriarstid aga teenusehinna põhiselt. Selle tulemus on see, et kannatab perearst, kes tõesti uurib põhjalikult ja laiahaardeliselt, ja võidab eriarst, õigemini vastav raviasutus, kus tehakse arvukalt uuringuid, kuid mis on suuresti mittevajalikud.