Kuraditosin aastat kaitseväe kesk­apteegi ülemana töötanud proviisor Lauri Bender leiab oma ametis pide­valt uusi värve ja põnevaid väljakut­seid. „Töö olemus on aja jooksul kõvasti muutunud, haare on laiemaks läinud,” tõdeb ka missioonil osalenud mees. Argirutiini aitavad lõhku­da kaasalöömine korporatsiooni töös ja perega koos maatööde tegemine, vahendas tarbija24.

Kaitseväe apteek erineb tavaapteegist muu hulgas selle poolest, et suur osa tööst on seotud vaktsiinidega. Kõigile kaitseväelastele on gripi­, puukentsefa­liidi­ ja difteeria­teetanuse vastased vaktsiinid, kuid mõistagi on märksa rohkem eri vaktsiine mõeldud neile meestele, kes suunduvad sõjalisele välismissioonile. „Liitlased on isegi imestanud, kui hästi Eesti oma sõdurite eest hoolt kannab, immuniseerimise arvelt kokku ei hoita,” tõdes Bender.

Tsiviilelus on üsna tundmatud ka spetsiifilised automaatsüstlad, mis aga sõjaväeapteegis kindlasti peavad olemas olema. Eesti sõdurite varustuses võib olla keemiarelvavastane ja valu vaigistav süst, mida saab kaaslase abistamiseks kasu­tada ka inimene, kel ei ole meditsiinilist haridust.

Kaitseväes rahu ajal sõjaolukorraks ette valmistades on loomulik, et võimaluse korral tekib soov end proovile panna ka kriisikoldes. Major Benderi unistus sai teoks 2009. aasta esimesel poolel, kui ta viis kuud Afganistanis töötas. Tegemist oli kahtlemata perioodiga, mille kestel ta arendas nii erialaseid oskusi kui laiendas ka silmaringi. „Pidin ikka vaeva nägema, et Afganistani saada, sest ühegi riigi prio­riteet ei ole proviisorit missioonile saata,” muigas Bender ning tunnistas, et muidugi tundis ta tundmatu ees ka hirmu, kuid põnevus ja soov kogeda uut ja ehedat oli tugevam. Töö Briti vägede Camp Bastioni välihaigla apteegis kujuneski äärmiselt põnevaks. Haiglas kehtisid kõik Briti meditsiinisüsteemi reeglid ja tavad. Kui nüüd, viis aastat hiljem uurida, mis teda Camp Bastioni saabununa kõige enam üllatas, jäi Bender pikalt mõttesse.

„Küllap vist ikkagi see, et keset kõrbe rajatud Camp Bastion oligi omaette linn, kus oli kõik olemas. minu jaoks oli näi­ teks üllatus seegi, et sõjaväe haigla asus tavalises korralikus majas. Kujutasin endale ette telke,” muigas ta. Bender töötas missioonil tihedalt koos brittide­ga ja tutvus ka nende töömeetoditega, mis jätsid talle sügava mulje.

Apteegis kontrollis teine proviisor või farmatseut kõik ravimiväljastused üle ning kui keegi oli eksinud, tehti selle kohta sissekanne väljastusvigade registrisse. Tabelit peeti anonüüm­selt, süüdlast otsimata selleks, et leida tüüpilisi riskikohti ning patsientide huvides tööd parandada.

Proviisor oli kaasatud haigla igahommikustele visiitidele palatitesse, kus arstid arutasid patsientide haiguslugusid, raviplaane ja paranemis­lootusi. Arst kirjutas patsiendi kaardile ravimid, apteeker vaatas üle ja kui pidas vajalikuks, muutis koguseid, annustamise sagedust või muud olulist. Proviisor tegi haiguslukku märkusi rohelise pliiatsiga, selle järgi oli arstidel­-õdedel hiljem lihtne parandusi teinud isikust aru saada.

Kui doktori ja proviisori arvamus suurel mää­ral erines, tuli seda omavahel arutada. Lõplik otsus jäi arsti teha, kuid proviisori arvamus kuulati alati tähelepanelikult ära. Ka need parandused pandi tabelisse kirja ja hiljem tehti kokkuvõte tüüpilistest, aga ka ohtlikumatest vigadest, mida oli õnnestunud parandada.

Bender tunnistab, et alguses oli süstee­miga raske harjuda, sest kuidas sa ikka ise tunnistad oma viga või, veel hullem, osutad töökaaslase veale. Kuid hiljem kolleegidega suheldes tuli välja, et sama suhtumise muutus oli aastate ja suurte pingutustega suudetud sisse viia süsteemi juurutades kogu Suurbritannia tervishoi­du. Praegu on meetod kinnistunud, see töötab ning tänu sellele tehakse kindlasti vähem ravivigu.

Täismahus artikkel ajakirjas "Naerata".