Vaktsineerimine tekitab vaidlusi ka arstide seas

Martin Ruumet toob välja, et nakkushaigustesse haigestumise ja suremuse langus 19. sajandi lõpul ning 20. sajandil Eestis on seotud paranenud hügieeni ja muude sanitaarsete meetmete kasutuselevõtuga, mitte vaktsiinidega. “Praegune vaktsineerimisalane tegevus Eestis on seetõttu arstivandega vastuolus,” väidab ta. Ravimid, sh vaktsiinid on kõik mürgid, märgib Ruumet. Sobivalt väike kogus mürki vastavale indiviidile vastava haiguse korral on see, mis muudab mürgi ravimiks. Võrreldes tavaliste ravimitega on vaktsiinide puhul erinevus kõigepealt selles, et neid kasutatakse väikeste eranditega (teetanus, marutõbi) võimalikult tervete inimeste juures haiguste ennetamiseks. “Ometi võib ja tuleks vaktsiine vaadelda ka ravimitena, kuna on teada, et nad sisaldavad organismile kehavõõraid ja ka mürgiseid komponente: võõrvalgud (seda nii söötmest kui ka antigeensest materjalist), raskmetallid, jääke antibiootikumidest, sageli formaldehüüd jt. Seega, need ei ole ohutud,” leiab Ruumet. Ta lisab, et raskete immuunsüsteemi häirete puhul (immuunpuudulikkus, ägedad põletikud) on vaktsiinid üldjuhul kõik vastunäidustatud. Teadaolevalt tekitab vaktsiinide manustamine organismis vähem või rohkem antikehi, mille suhtes oletatakse, et need annavad organismile tulevikus kaitse vastava infektsioonhaiguse vastu, kirjutab Ruumet. “Just nimelt oletatakse, sest mulle ei ole kättesaadav ühtegi sellist uuringut, kus teadusliku kuldstandardiga – topeltpime uuringuga – oleks võrreldud mõne vaktsiini puhul haigestumise ja suremuse osas neid, kes on vaktsineeritud, nendega, kes on vaktsineerimata.”