Rindu peab jälgima nii enne- kui ka pärast menopausi, et pahaloomulisi muutusi mitte maha magada. Üks võimalus on Irinna tervise kabinet. Refereering ITK naistearst

Perimenopausis näärmete ja juhade arv rinnas langeb. Seega tihedam näärmekude asendub rasvkoega, millel on omakorda hea efekt: mammograafial avalduvad tihedamad koelised muutused sel juhul paremini.

USA soovitused on: rutiinne enese­kontroll alates 20. eluaastast, kliiniline kontroll 1–3 aasta järel ning mammogrammid alates 35.–40. eluaastast.

Enesevaatluse ja -kontrolli põhimõte on, et naine peab olema tuttav rindade kuju ja tekstuuriga, mis on vajalik selleks, et märgata tekkinud muutusi. Eestis alla 35aastastel esmavalikuks ultraheli rindadest, mammograafia 35.  (40ndast) eluaastast.

Rinna haigusseisundeid võib jaotada mitmeti, kuid lihtsam viis jaotuseks on proliferatsiooni järgi: beniigsed ja maliigsed. Beniigseteks on mitteproliferatiivsed lesioonid (näiteks tsüst), mitte­atüüpilised proliferatiivsed lesioonid (näiteks intraduktaalne papilloom), atüüpilised proliferatiivsed lesioonid nagu atüüpiline duktaalne hüperplaasia, atüüpiline lobulaarne hüperplaasia (NB! Prekantseroosid!).

Kõige sagedasem sümptom, millega naised pöörduvad, on rinnavalu ehk mastalgia ehk mastodüünia. Selliste kaebustega patsiendid moodustavad erinevatel andmetel u 93% rinnaspetsialisti külastajatest. Kõige tähtsam sel puhul on patsiendi nõustamine. Valu ei ole tavaliselt rinnavähi tunnuseks, pigem on tegu düshormonaalsest geneesist tingitud probleemiga (premenstruaalne sündroom, perimenopausi muutused jt). Risk rinnavähi esinemiseks mastalgiaga patsientidest on sama kõrge kui naistel, kes mastalgiat ei kaeba, juhul kui puudub abnormne palpatsioonileid.

Siiski, umbes 3-5% võib olla rinnavalulikkus vähi esmassümtomiks.

Mastalgiat võib mitmeti jagada, kuid kliiniliselt lihtsam on jagada (1) tsükliliseks, (2) mittetsükliliseks (st see ei sõltu menstruaaltsükli faasist) ja (3) ekstra­mammaarseks valuks (selg, kael, südamehaigused). Siin on oluline roll anamneesil. Kui on tegemist noore naisega, kelle valu on perioodiline, difuusselt üle rinna, seotud tsükliga ning puudub palpeeritav mass, siis täiendavad uuringud näidustatud ei ole. Mittetsükliline valu on enamasti ühepoolne, lokalisatsioonilt erinevatel patsientidel erinev ning ei sõltu menstruaaltsüklist, sel puhul on sõltuvalt kliinilisest leiust ning patsiendi vanusest vajalikud täiendavad uuringud.

Erinevate uuringute andmetel möödub rinnavalulikkus enamasti ravita mõne kuu vältel. Tähtis on tervislik dieet: vältida kohvi, koolat, šokolaadi, rasvaseid toite, kanda mugavaid rinnahoidjaid. Kuningakepiõlil (ravivastus u 44% olemas), ka mungapipra ekstraktil on hea efekt, samuti vitamiin E. Soovitada võib ka erinevaid NSAIDe, näiteks ibuprofeen, lokaalne NSAID nagu diklofenak jt ravimeid. Kõne alla tulevad madaladoosilised kontratseptiivid ning võimalikult madal HRT doos. On kasutatud ka selliseid ravimeid nagu danazool, tamoksifeen või bromokrüptiin, kuid nende puhul esinevad tõsised kõrvaltoimed piiravad kasutust.

Nibueritist esineb ka normaalsel stimulatsioonil umbes 81% naistest. Kõikidest rinnavähi juhtudest on see esmassümptomiks umbes 1% juhtudest.

Nibueritist võib jagada füsioloogiliseks ja patoloogiliseks. Füsioloogiline on kahepoolne, haaratud on mitu juha, eritis tekib vaid stimulatsioonil, värvus varieeruv (piimjast mustjani), konsistentsilt paks ja rasvane. Patoloogilise puhul on tegu pigem ühepoolse spontaanselt esineva eritisega, mis on pigem vesine-verine või läbipaistev. Viimase põhjuseks on tsüstid ja kasvajad.

Rinnavähk on geneetiliselt determineeritud, kus onkogeeni aktiivsuse võivad vallandada naise hormonaalset aktiivsust muutvad tegurid. Riskiteguriteks on naissugu, vanus üle 45 aasta, perekondlik eelsoodumus (BRCA-1, BRCA-2), nullipara (st mittesünnitanu), hiline esmassünnitus, stress, pika­ajaline hormoonasendusravi (HAR), ülekaal, varane mensese algus, hiline meno­paus jne.

Geneetilist riskitegurit on seostatud eelkõige geenidega BRCA-1, BRCA-2 (Breast Cancer Gene). Normaalsetes rakkudes kaitsevad need geenid ebanormaalse raku kasvu ning DNA parandamise eest. Tegemist on autosoom-dominantsete geenidega, mistõttu muteerunud geenide  edasikandumise risk järglastele on 50%.

Umbes pooled perekondadest mitmete rinnavähi juhtudega ning kuni 90% perekondadest, kus on esinenud nii rinna- kui munasarjavähki, on haigus seotud BRCA-1/-2 mutatsiooniga. Samuti seostuvad BRCA1/-2 mutatsioonid kartsinoomi esinemisega noorematel naistel või agressiivsemate vähivormidega (nn triple negatiivne kartsinoom). Mutatsiooni esinemine tõstab ka teiste kartsinoomide, näiteks munasarja-, munajuha-, pankrease-, meestel ka prostatakartsinoomi esinemissagedust. BRCA mutatsioonide esinemine erineb etniliselt (sage Ashkenazi juutidel) ja geograafiliselt (Põhja-Ameerika, Põhja-Euroopa: Norra, Holland, Island).

Geenimutatsiooni mõistlik määrata, kui on tagatud põhjalik geneetiline nõustamine nii enne kui ka pärast määramist. Kui BRCA-1 ja -2 on positiivsed, on soovitatud varasemat enesekontrolli, isegi alates 18. eluaastast. Alates 30ndast eluaastast näidustatud iga-aastane arstlik kontroll ja üle 30aastastel näidustatud mammogrammid, võimalusel magnetuuring. ACN ning NCCN soovitus: iga-aastane mammograafia ja MRT kõrge rinnaCa riskiga naistele.

Tuumorimarker CA-15-3 – sageli määratav marker, kuid on suhteliselt vähetundlik, eriti varase staadiumi korral. Selle madalad väärtused ei välista rinnavähki. Ka muude, ekstramammaarsete patoloogiate korral, näiteks neerupuudulikkus, maksahaigused, pulmonaalne patoloogia, autoimmuunhaigused jt,  võib see olla veres tõusnud. Kõrged väärtused rinnavähi patsiendil viitavad protsessi arengule ning metastaseerumisele.

Loe täismahus veebruarikuu Meditsiin Fookusest