„Inimesed ei saa aru ega tea, kui tõsine haigus on gripp ja kui rasked võivad olla tüsistused,” rääkis Olga Sadikova.
„Meie ülesanne on parandada olukorda selles valdkonnas. See, et ainult 1% Eesti elanikkonnast end gripi vastu vaktsineerib, on väga karm näide. Näiteks kümme aastat tagasi ei teinud inimesed vahet, mis on nohu ja mis on gripp. See, et grippi loetakse nüüd tõsiseks haiguseks, on suur edasiminek.”
„Oleme läbi viinud mitu sihtuuringut, et teada saada, mis kõige rohkem inimesi mõjutab – et nad läheks vaktsineerima,” märkis Sadikova.
„Põhiline on, kui perearst või muu tervishoiutöötaja soovitab, et teil on sellised haigused või olete sellises vanuses, palun tehke gripivaktsiin. Siis inimesed vaktsineerivad. Tekib küsimus – kas arstid ei soovita või milles asi? Seejärel viisime läbi uue uuringu – mis üldse toimub meedikute seas. Tuli välja päris hea tulemus – perearstikeskustes töötavate meedikute seas on gripivaktsiiniga hõlmatus 38,5%, mis on päris kõrge ja vastab Euroopa tasemele. Kui rääkida haiglatöötajatest, on hõlmatus keskmiselt 24%. Huvitav on see, et arstide, kõrgharidusega inimeste vaktsineeritusega hõlmatus on oluliselt kõrgem kui õdede oma.”
„Gripihooajal on väga palju vanemaid inimesi gripitüsistustega statsionaaris – gripivastane vaktsineerimine on häbiväärselt madal,” Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkusarst Helen Mülle.
„Mina näen igapäevatöös palju noori, kes lähevad välismaale õppima – ja nõutakse vaktsineerimispassi. Ja on olukordi, kus lapsed on olnud vaktsineerimata ja vanemad avastavad, et nüüd tuleb vaktsiinid ära teha. Ja on olnud situatsioone, kus lapsed on vanemate peale pahased. Mujal maailmas on vaktsineerimise kohustuslikkus iseenesestmõistetav. Näiteks lähevad „puukallistajapered“ reisile ja tuleb mõte – teeks mõne reisivaktsiini. Põhivaktsiinid on tegemata, kuid hepatiidisüst on oluline.”