Foto: ut.ee

Väitekirjade teemadeks on valproaadi metaboolsed efektid epilepsiaga patsientidel akuutse ja kroonilise ravi puhul, immunoloogiliste faktorite mõju HIV-i, B-hepatiidi ja C-hepatiidi viirustesse nakatumisele süstivate narkomaanide hulgas ning skeleti-lihasvalud õdedel.

Aleksei Rakitin kaitseb 3. aprillil kell 14 A. Linkbergi audiotooriumis väitekirja „Valproaadi metaboolsed efektid epilepsiaga patsientidel akuutse ja kroonilise ravi puhul“.

Valproaat (VPA) on maailmas laialt kasutatav epileptiliste hoogude kontrollimiseks mõeldud preparaat, mida erinevatel hinnangutel kasutab iga päev rohkem kui üks miljon inimest. Üheks kõige sagedasemaks VPA kõrvaltoimeks peetakse kehakaalu tõusu. Sellega võivad sageli kaasneda metaboolsed ja endokriinsed häired, mida hästi kirjeldab metaboolse sündroomi (MS) kontseptsioon. Vähesed uuringuid,  mis kirjeldavad MS-i levimust ja riskifaktoreid VPA-i tarvitavatel patsientidel on andnud vastuolulisi tulemusi. Ei ole ka täpselt teada VPA-st tingitud kaalutõusu molekulaarsed mehhanismid.

Käesoleva uuringu eesmärkideks oli hinnata MS-i ja selle komponentide levimust VPA-d tarvitavatel epilepsiaga inimestel, võrrelda seda üldpopulatsiooni ja teist antikonvulsanti - karbamasepiini (CBZ) tarvitavate patsientidega, iseloomustada veeni manustatava VPA-i akuutset mõju glükoosi vere kontsentratsioonile ning kirjeldada VPA-i kroonilise ravi toimet geeniekspressioonile esmaselt diagnoositud epilepsiaga patsientidel.

Uuringus leiti, et MS-i levimus VPA-monoteraapial olevatel patsientidel on 25.8%, mis oluliselt ei erine MS-i levimusest Eesti üldpopulatsioonis ja CBZ-i tarvitavatel patsientidel. Samas, VPA-i tarvitavatel naistel on MS-i risk tendentsina kõrgem kui meestel. Seega, naistel, kellel juba enne ravi algust esineb kõrgem südame-veresoonkonna haiguste risk, ei ole VPA kasutamine ekvivalentse alternatiivi olemasolul soovitav. Pikem VPA ravi kestus ja kõrgem annus tõstsid samuti MS-i riski. Üllatavalt madal geenide transkriptsiooni aktivatsiooni tase meie uuringus on tingitud tõenäoliselt suhteliselt madalatest kasutatud VPA-i annustest.

Järelikult, muutunud geenide ekspressiooniga seotud  kõrvaltoimete tõenäosuse vähendamiseks on soovitav kasutada võimalikult väikest VPA-i annust. Pärast veenisisese VPA-i manustamist, glükoositaluvuse testi käigus, langes patsientidel  plasma glükoosi kontsentratsioon. VPA-i otsene hüpogükeemiline toime ja sellega kaasnev võimalik söögiisu suurenemine võib seletada kaalu muutusi VPA-i tarvitavatel patsientidel.

Antud töö tulemused annavad lisainformatsiooni VPA-raviga seotud riskidest ning aitavad ohutumalt kasutada seda efektiivset antikonvulsanti.

Eveli Kallas kaitseb 18. aprillil kell 14 Biomeedikumi auditootriumis 1006 väitekirja „Immunoloogiliste faktorite mõju HIV-i, B-hepatiidi ja C-hepatiidi viirustesse nakatumisele süstivate narkomaanide hulgas“.

Inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV), hepatiit B viirus (HBV) ja hepatiit C viirus (HCV) põhjustavad nii maailmas kui ka Eestis mitmeid terviseprobleeme. Need kolm viirust kasutavad sarnaseid nakatumisteid ja seega on sagedane nakatumine kas kahega või lausa kolmega nendest viirustest. Eriti suur on probleem süstivate narkomaanide (SN) seas.

Kuigi süstimise teel levivad HIV, HBV ja HCV väga efektiivselt, on mitmeid inimesi, kes nende viirustega ei nakatu. Selliseid inimesi nimetatakse eksponeeritud seronegatiivseteks inimesteks (ESN).

Siiani ei ole teada nende mitte-nakatumise põhjuseid, kuid vastavate mehhanismide väljaselgitamine võib aidata võidelda viirusnakkuste levikuga või aidata välja töötada uusi ravimeid. Varasemad uuringud seksuaalsel teel eksponeeritute seas on näidanud, et HIV-i nakatumist mõjutavad mitmed faktorid näiteks inimese geneetilised ja immunoloogilised markerid, sealhulgas T rakkude hulk ning jaotus. Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida, kuidas T raku jaotus ja interleukiin 10 polümorfismid mõjutavad HIV-i nakatumist ja kuidas nakatumine kolme viirusega (HIV, HBV ja HCV) mõjutab T raku jaotust SN-idel.

Uuringusse kaasati 345 SN-i ja 496 veredoonorit ning T rakkude analüüsiks lisaks 45 tervet vabatahtlikku. Interleukiin 10 (IL-10) polümorfismid määrati Real-Time PCR-iga ning T rakkude analüüs teostati voolutsütomeetriga.

Uuringus leiti, et IL-10 –1082A ja –592A alleelid kaitsevad HIV nakkuse eest ja –592AC-d sisaldavad genotüübi paarid kaitsevad HIV ning HBV nakkuste eest SN-ide seas. Sarnaselt ESN-idele, kes on HIV viirustele eksponeeritud seksuaalsel teel, on SN ESN-idel kõrgenenud immuunaktivatsioon, tõusnud CD45RA+RO+ rakkude arvukus ja madalam CCR5 ekspressioon kui tervetel vabatahtlikel. HBV+HCV+ kaksiknakkusega SN-idel on ainult muutunud CD4+ rakkude arvukus, mis näitab, et HBV ja/või HCV seropositiivsus omab vähest mõju T raku jaotusele. HIV–HBV–HCV– SN-idel on muutunud mälurakude jaotus, kõrgem immuunaktivatsioon ja rohkem CCR5+ rakke võrreldes tervete vabatahtlikega. Seega mõjutab ka süstiv narkomaania HIV-st, HBV-st ja HCV-st sõltumata T raku jaotust.

Tiina Freimann kaitseb 28. aprillil kell 14 Biomeedikumi auditooiumis 1006 väitekirja „Skeleti-lihasvalud õdedel: levimus, ohutegurid ja sekkumine“.