Nanoravimid pole onkoloogias osutunud loodetud imerohuks
Vähktõve efektiivse ravi tagamine on kaasaegsele meditsiinile jätkuvalt suureks väljakutseks. Kuigi nanoravimitega on viimase 20 aasta jooksul saavutatud mõningast edu vähiravi kõrvaltoimete vähendamisel, ei ole see ravimiklass osutunud loodetud imerohuks ega suurendanud patsientide elumust, kirjutab Anne-Mari Anton Willmore.
Praegu kliinilises kasutuses olevad nanoravimid akumuleeruvad kasvajalistes kudedes passiivselt. Vähirakke selektiivselt ära tundvaid nanoosakesi testitakse arvukates prekliinilistes ja kliinilistes uuringutes. Vähirakke ära tundvate moodulite lisamine terapeutilistele nanoosakestele võimaldab parandada akumulatsiooni vähikoes ning seeläbi võimaldada efektiivsemat ravi ning vähendada kõrvaltoimeid. Üks võimalus nanoosakeste suunamiseks on kasutada in vivo faagidisplei meetodi abil avastatud kullerpeptiidide. Selliste peptiidide avastamiseks süstitakse vähi-hiiri bakteriofaagi kattevalgul kuvatud peptiidi-raamatukogudega. Kasvajakoes üle-esindatud peptiidi-faagide sekveneerimine aitab seejärel tuvastada koeselektiivsed kullerpeptiidid.
Kullerpeptiidide ja teiste nanoosakeste pinnamodifikatsioonide mõju hindamiseks oleks palju abi mudel-nanoosakeste platvormist, mida on lihtne kasutada, mikroskoopiliselt uurida ja kvantifitseerida. Kuna enamik ravimeid peavad ravitoime avaldumiseks sisenema rakku, võiks üks nanoosakeste platvormi kasulik omadus olla võimalus eristada intra- ja ekstratsellulaarseid osakesi. Hõbeda nanoosakestel (AgNP) on olemas kõik eelpool soovitud omadused. AgNP võimendavad neile kinnitatud värvainete fluorestsentsi, neil on optilisel tuvastamisel kõrge ekstinktsioonikoefitsient ning nendega on võimalik siduda lühikesi peptiide.
Veelgi enam, AgNP lahustuvad kiiresti ja täielikult mittetoksilises metalse hõbeda söövituslahustis; see võimaldab rakuväliste osakeste lahustamist, mõjutamata rakusiseseid osakesi. AgNP on võimalik valmistada hõbeda puhastest isotoopidest, võimaldamaks osakeste isotoopset tuvastamist ja kvantifitseerimist massispektromeetria abil.
