HIVi saanud kiirabitöötajate ravi eest riik ei maksa
Sotsiaalministeerium ei pea võimalikuks end töö käigus vigastanud ja HIVi nakatunud kiirabitöötajate ravi eest tasumist riigieelarvest, kuna on seisukohal, et sellistel juhtudel on tegemist tööõnnetusega ja kulud peab katma tööandja.
Eesti Kiirabi Liidu juhatuse esimees Ago Kõrgvee tegi detsembris sotsiaalministeeriumile ettepaneku lisada riigieelarvest kaetava HIV ravi saajate hulka ka need kiirabitöötajad, kes on end töö käigus vigastanud ja kellele peab kehtiva korra järel tööandja tagama tasuta nakkusarsti konsultatsiooni, vajalikud analüüsid-uuringud ning ennetava ravi.
Kõrgvee tõi välja, et Eesti kiirabitöötajad on ühed suurema tööst tingitud vigastuste riskiklassiga tervishoiutöötajad riigis. Üheks olulisemaks ohuks on nakatumine patsiendi poolt edasi antavatesse haigustesse kiirabi osutamise ajal.
Üksnes Tallinna Kiirabi teeninduspiirkonnas on aastas keskmiselt 1000 (2017. aastal ca 1600) väljakutset üledoosi saanud, reeglina ennast süstiva narkomaani juurde. „Praktikast teame, et suur osa selliseid patsiente võib olla ka ohtlike nakkuste, kaasa arvatud HIV kandjad,“ kirjutas Kõrgvee.
Vigasta saamist täielikult välistada ei saa
Kiirabi töö spetsiifikast tulenevalt ei ole kahjuks võimalik sajaprotsendiliselt välistada kiirabitöötaja vigastamist ja seeläbi kokkupuudet patsiendi potentsiaalselt kontagioosse verega, tõdes Kõrgvee. Tallinna Kiirabi näitel on patsiendi tahtliku või tahtmatu tegevuse tõttu igal aastal ca 10-15 torkevigastusega tööõnnetust.
Minimeerimaks kiirabitöötaja võimalikku hilisemat haigestumist sellise sündmuse tagajärjel on välja töötatud kord, mis näeb ette konsultatsiooni nakkusarsti juures, riski väljaselgitamist ja profülaktilise ravikuuri määramist. Tulenevalt kehtivast seadusandlusest on ravi eest tasumine sellisel juhul tööandja ülesanne. Ravikuuri maksumus on praegu ca 1500 eurot iga juhtumi kohta.
Kuna sellised sündmused on kiirabitöötaja jaoks vaimselt väga traumeerivad ning tööandjale katteallikata väljaminek, on reaalne oht, et taolisi juhtumeid korrektselt ei menetleta, tõdes Kõrgvee. Samas on HIV patsientide ravikulud aga ka profülaktiline ravi nii politseitöötajatele kui ka nt vägistamisohvritele juba praegu riigieelarvest kaetud.
Sellist ravi vajavate kiirabitöötajate hulk on võrreldes juba tasuta ravi saavate patsientide hulgaga kaduvväike ja ravikuur väga lühike. Samas on vajadus neis piirkondades, kus HIV-kandlusega üledoosis narkomaane esineb, siiski suur, möönis Kõrgvee.
Arvestades eeltoodut palus ta ministeeriumit leida võimalus lülitada riigieelarvest HIV-ravi saavate isikute hulka ka kiirabitöötajad, kelle ravi vajaduse on nakkusarst tuvastanud.
Ministeerium on teisel seisukohal
Ministeerium andis Kõrgveele eitava vastuse, selgitades, et kõik tööandjad on kohustatud looma nendel tööaladel, kus on nakkushaigusesse nakatumise oht, oma töötajatele võimalikult nakkusohutud tööolud. Nende tööandjate hulka kuuluvad näiteks kõik tervishoiuasutused, sealhulgas kiirabiasutused. Lisaks tuleb tööandjal tagada nakkusohutusnõuete täitmine töötamiskohal, samuti tagada töötajatele immuniseerimine ja vajadusel ennetav ravi ning lubama töötajal nakkushaiguse või haiguskandluse avastamiseks käia tööajal terviseuuringul või vältimatu abi korras immuniseerimas.
Politsei- ja Piirivalveamet on riigieelarvest rahastatav asutus, mistõttu võib kaudselt öelda, et seeläbi on töö käigus vigastada saanud politseitöötajate HIV ravikulud kaetud riigieelarvest. Siiski eraldi riigieelarvest HIV ravi saajate hulka politseitöötajaid lülitatud ei ole. Vaid vägistamisohvrite puhul on HIV ravikulud reaalselt kaetud eraldi riigieelarvest, sest nendel juhtudel ei ole tegemist tööõnnetusega. Seega on Kõrgvee kirjeldatud olukorra puhul ministeeriumi hinnangul tegemist töötervishoiu- ja ohutuse tagamisega töökohal ja kirjeldatud juhtumid tööõnnetused, mis jäävad endiselt tööandja kohustuseks.
