Foto: Scanpix/PM

Tartu Ülikooli Kliinikumi arst Margot Peetsalu pälvis president Kersti Kaljulaidilt Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi.

Teenetemärkide saajad tehti avalikuks sel nädalal, 5. veebruari hommikul. Doktor Peetsalu sai presidendi otsusest teada endoskoopiakabinetis oma iga-esmaspäevast tööd tehes.

"Minu mobiilile hakkasid laekuma sõnumid õnnitlustega ja tuli üks telefonikõne ajakirjanikult, kellelt kuulsin täpsemalt, mis tunnustuse olin saanud," räägib doktor Peetsalu. Soovitud intervjuud tal sel hetkel kiire töö tõttu anda ei olnud võimalik. Arvuti juurde jõudis ta alles pärastlõunal.

"Esimene tunne oli isegi pisut ehmatav: väga palju tuli õnnitlusi, mis on muidugi väga meeldiv, kuid paraku ka harjumatu," meenutab arst esmaspäeva esimesi emotsioone. "Loomulikult olen selle suure tunnustuse üle õnnelik. See on märk, et minu tööd on märgatud ja hinnatud," ütleb ta, aga lisab ka, et tunnustuse nimel arstid kindlasti oma tööd ei tee, ent märkamine ja kiitus on kindlasti meeldiv kõigile.

Paar kuud tagasi detsembris valiti Margot Peetsalu arstiteaduse tudengite poolt Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna aasta õppejõuks.

Õppejõu ametit hakkas ta pidama 1995. aastal. "Enne seda ei saanud endale täiendavat koormust võtta ka pere pärast, kuna lapsed olid veel väikesed," meenutab ta. "Ja lisaks sellele arvasin, et minust ei saa head õppejõudu. Olin ja olen kärsitu loomuga," leiab doktor Peetsalu.

Ta möönab, et õppejõu amet algul väga kerge ei olnud – see vajas ja vajab ka praegu pidevat lugemist ja enesetäiendust, et uuemaga kursis olla ja seda ka üliõpilastele edasi anda. "Aja jooksul hakkasin sellest ametist enam rõõmu kui muret tundma," jätkab arst. "Tegelikult on väga tore õpetada inimesi, kes on õppimisest ise huvitatud ja õpetada seda, mis ennast jätkuvalt huvitab. Kui seda rõõmu enam pole, on aeg lõpetada," lisab ta.

Margot Peetsalu on aastaid tegelnud ka diplomijärgse koolitusega, teinud täienduskursusi kirurgidele, kuid enam perearstidele. Viimase aja valdav temaatika puudutab proktoloogiat, millega ta on ise enam tegelenud viimased kümme aastat.

Küsimusele, mis talle tema töös enim rõõmu valmistab, vastab doktor, et arsti töös käib koos mure ja rõõm. "Kindlasti on muret rohkem. See on ju eluski nii," ütleb ta. "Aga seda suurem on rõõm paranevatest patsientidest, keda olen saanud aidata, headest kolleegidest, kellele võib alati kindal olla nii töös kui ka muude murede korral."

Õppejõuna võib tema sõnul aga rõõmu tunda igapäevastest asjadest: tudengi heast seminari ettekandest, asjalikust diskussioonist, hästi sooritatud eksamist jne.

"Aga üks ilma milleta ma ei saa on minu perekond: abikaasa, lapsed ja lapselapsed," rõhutab tunnustatud arst. "Minu abikaasa emeriitprofessor Ants Peetsalu oli minu esimene kirurgia õpetaja, doktoritöö juhendaja ja eeskuju nii kirurgi töös kui ka akadeemilises tegevuses," lisab ta.

"Minu pere on alati mind toetanud. Ilma oma pereta poleks ma kunagi saanud olla edukas," ütleb doktor Peetsalu.

Kirurgiks juhuse tahtel

Margot Peetsalu on kogu oma elu elanud Tartus. Tartu Riikliku Ülikooli raviosakonna lõpetas ta 1978. aastal. Kirurgina asus tööle Tartu Kliinilise Haigla kirurgilise gastroenteroloogia osakonnas (praegune abdominaalkirurgia) aastal 1979. Enne seda läbis kirurgia internatuuri samas osakonnas 1978–1979.

"Sel ajal residentuuri veel ei olnud. See tähendas seda, et kirurgiks saadi juba töö käigus, õppides vanematelt kolleegidelt," meenutab Peetsalu. Ta on kogu elu töötanud samas osakonnas. Alates aastast 1995 ühildas seda erinevas mahus tööga Tartu Ülikooli kirurgiakliinikus ja alates aastast 2008 on kirurgiliste haiguste eriala dotsent.

Miks just kirurgiks? "Kirurgi eriala valik oli teatud mõttes planeerimata. Kogu oma ülikooli aja soovisin saada günekoloogiks," räägib doktor Peetsalu. Ülikooli lõpetades läbiti tookord suunamiskomisjoni, kes otsustas, kus esimesed 3 aastat töötada tuleb. Kuna günekoloogide kohti oli vaid kaks, siis otsustas Margot Peetsalu võtta kirurgi koha. Ta lisab, et kirurgia internatuuri ajal ei tulnud eriala muutus enam mõttesse. "Kirurgia on küll kohati väga keeruline, kuid väga huvitav. Siiani on," ütleb teenetemärgi pälvinud ja tudengite poolt kõrgelt hinnatud arst.