Foto: Meeli Küttim

Õiguskantsleri hinnangut apteegireformi põhiseaduspärasusele kommenteerib Tamro Balticsi juht Leon Jankelevitsh.

Õiguskantsleri vastusest saame me põhimõtteliselt teada, et seadusandjal on põhiseaduslik õigus luua ka halbasid regulatsioone, mis juba enne oma lõplikku jõustumist jõuavad tõestada, et nad ei tööta.

Nagu üks kolleeg on varem märkinud - millegi põhisseaduspärasus ei garanteeri veel mõistuspärasust. Ma arvan et nii olulised reformid peavad edukalt läbima nii põhisseaduslikkuse kui mõistlikkuse testi.

Tänaseks on meil faktiliselt selge, et senine regulatsioon ei ole mitte kuidagi rahva tervist ohustanud ning on olnud ka nii patsientidele kui riigile majanduslikult mõistlik. Ravimite juurdehindlused on riiklikult reguleeritud ning püsinud muutumatuna juba 13 aastat. Seda just tänu mastaabiefekti mudelile, mida kasutatakse kõikides majandusvaldkondades. Olgu see ühistransport, toitlustus, pangandus, töötlev tööstus või ehitus - on aabitsatõde, et suuremalt ja üheskoos ette võtta on soodsam.

Elustiiliärid kui mingi valdkonna põhiolemus kuuluvad pigem 19. sajandisse ja on alati kulukamad. Jah, Eestis on proviisoritest ettevõtjaid, kes on äris edukad ning teatud tingimustel saab ka väikeses mastaabis jätkusuutlikult majandada. Kindlasti tuleb selliseid proviisoreid tunnustada. Kuid seda mudelit ei saa laiendada tervele valdkonnale. Elustiiliettevõtte hinnataset näeb tarbija kohe, kui tahab osta näiteks käsitööõlut või -leiba. Apteegikettide killustamisega elustiiliärideks sünnib Eestisse käsitöö-apteekide süsteem, mis hakkab olema patsiendile ja riigile selgelt kulukam. Aga jah, kalliste ja ebaotstarbekate otsuste tegemine ei ole vastuolus põhiseadusega.

Rahva tervise kaitse on arusaadav ja mõistlik eesmärk, kuid rahva tervise kaitseks on juba täna olemas põhjalik regulatsioon. Apteekide senistelt omanikelt ära võtmine ja tänaste proviisorite sunniviisiliselt ettevõtjateks tegemine ei tee kuidagi ravimimüüki Eestis ohutumaks ega odavamaks. Esiteks ei ole omandisuhte riiklik dikteerimine efektiivne meetod kvaliteedikontrolli tagamiseks ning teiseks näitavad uuringud, et apteegiteenuse kvaliteet Eestis on juba väga kõrge.

Selleks, et midagi paremaks teha, tuleb esmalt leida üles tegelikud probleemid ja lahendada neid viisil, mis ka probleemi kõrvaldavad. 2020. aasta kevadel lõplikult jõustuv regulatsioon ei taba pakku ei õigete probleemide leidmisel ega neile vajalike lahenduste pakkumisel. Tänases olukorras on ainuõige lahendus seadusandjal aeg maha võtta ja seaduse jõustumise tähtaeg edasi lükata. Saadud lisaaega tuleb kasutada eesmärgipõhise lahenduse väljatöötamiseks, mis ei teeks ravimeid kallimaks, ei halvendaks ravimite kättesaadavust, ei tekitaks haigekassale lisakulu, maandaks seniste apteegiomanike kahjunõuete riski ja ei vähendaks turul konkurentsi.

Läbimõtlemata ja analüüsita valminud regulatsiooni jõulisel rakendamisel juhtuvad kõik eelpool nimetatud väga negatiivsed tagajärjed ja kõik mida selle kohta võib positiivset öelda on see, et miski neis halbades tagajärgedes polnud põhiseadusega vastuolus.