Foto: Raul Mee / Äripaev

Tegelikult vähemalt viimased 10 aastat, kui mitte kauemgi, on vaikselt lahti rullunud olukord, kus Eesti maapiirkondade perearstid pensioneeruvad või loobuvad nimistutest kiirema tempoga kui noori perearste asemele tuleb.

Üritan selle kirjutisega natukene avada teemat, miks ei suundu piisaval määral noori perearste maale tööle, kirjutab Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Andres Lasn oma ajaveebis. 

Esmalt mainiksin lühidalt, miks on maal väga hea perearstina praktiseerida. Kõigepealt võrdluseks, kui eriarstiabis on trend selle suunas, et keerulisema murega patsient liigub süsteemis kõrgemasse etappi s.o. Tartusse või Tallinnasse, siis maaperearstina on sageli vajalik võimalikult palju kohapeal ära teha enne, kui on mõistlik või kui patsient üldse soovib kodupaigast kaugemale ravile minna.

See tähendab, et maaperearstina on võimalik ja üldiselt ka (häda)vajalik väga mitmekesiseid oskuseid arendada (väikekirurgia, günekoloogia jms) ning keeruliste juhtumitega rohkem süvitsi enne eriarstiabisse suunamist tegeleda. See on päris vastutus- ja pingerikas, ent väga rahuldust pakkuv võimalus perearstina praktiseerida?—?rääkimata sellest, et patsiendid on väga tänulikud professionaalse ja empaatilise abi eest ning keegi ei hõõru sinu noort vanust sulle nina alla, justkui õige arst on alles see, kellel vanust üle 50 aasta.

See kõik muidugi ei tähenda, et linnas perearstina töötamine oleks kuidagi vähemväärtuslikum?—?maa- ja linnaperearsti töö on lihtsalt mõnes aspektis erinev. Küll võin aga julgelt väita, et maaperearstina töötamine tähendab üldiselt peremeditsiini viljelemist selle kõige ehedamas tähenduses. Perearsti töö ja perearsti töö maapiirkonnas on lihtsalt muhe!

Miks ei minda maale?

Nüüd mõningatest põhjustest, miks noored perearstid siirduvad pigem suurematesse tõmbekeskustesse kui maapiirkondadesse tööle. Esiteks, kuigi mul puudub sellekohane statistika, siis Tartu Ülikooli arstiõppesse tuleb väga palju üliõpilase suurematest tõmbekeskustest. Seda kinnitab aga teaduskirjandus, et väga suure tõenäosusega soovib ülikooli ja/või residentuuri lõpetaja siirduda tagasi sinna, kus tal on juba olemasolev sotsiaalne võrgustik (pere, sõbrad, elukaaslane) ja tuttav olustik. Teisipidi, maapiirkonda siirdub palju suurema tõenäosusega tööle inimene (jällegi, tõenäoliselt mitte ainult noor perearst, vaid mistahes muu valdkonna esindaja), kes on ise sellest piirkonnast algselt pärit[1].

Siinkohal ei soovi ma muidugi välja käia, et nüüd peaks arstiõppele kehtestama mingid piirkondlikud kvoodid (kas seda peaks tegema ka teiste spetsialiteetide puhul? tsentraalselt viisaastaku korras?), sest maapiirkonnast pärit noor võib alati otsustada, et ta soovib maailma (või lihtsalt, mõnd suuremat linna) näha ja kuskil mujal töötada. Lisaks sellele, kui püsida peremeditsiini kontekstis, siis maapiirkonnast arstiõppesse tulija ei pruugi õpingute lõpuks soovida üldse perearstina, vaid näiteks kardioloogina töötada. Kui inimesele on selleks eeldused ja tahe ning ta saabki kardioloogia residentuuri sisse, siis ei saa sellist soovi ka pahaks panna.

See on mõtlemise koht, et mida teevad tõmbekeskuste koolid teistmoodi (teatud maapiirkondades ehk ei olegi kõrgema astme haridusasutusi, vaid noor satubki gümnaasiumist ülikooli juba oma kodukandist kaugemal) kui maapiirkondades. Muidugi on tõmbekeskuste absoluutarvud suuremad, mis tähendab ka, et statistiliselt on juba tõenäolisem, et inimene tuleb ülikooli tõmbekeskusest kui maapiirkonnast.

Järgmisena, Eestis on hetkel minu silmis nõrk koht patsientide sotsiaalsete (meditsiini toetavate), mitte meditsiiniliste vajaduste eest hoolitsemine. Lihtsalt näidete toomiseks: hooldekodusid on vähe, sageli on nendes viibimine suguvõsale rahaliselt üle jõu käiv, kuigi riigi või KOV tugi peaks justkui olemas olema. Pärast aktiivravi, siis kui vajalik on taastusravi või näiteks füsioteraapiaga jätkamine, kukub patsient justkui kaljult alla. Inimene läheb arsti juurde ning puudub võimalus koduabilist kasutada, kes hoiaks kamina köetud, et pärast arstivisiiti ei peaks talvel lõhki külmunud torudega tegelema (emotsionaalne näide, muidugi). Ning nõnda edasi.

Kehvad transpordivõimalused

Üks väga nõrk koht, mis konkreetselt maaperearste ja nende patsiente puudutab, on halvad transpordivõimalused (kuigi sageli tasuta): kuna puudub riiklik sotsiaaltranspordi süsteem ning iga KOV on oma tahtmise ja võimekuse poolest erinev garanteerida ning korralda patsientide kodu-perearst/haigla-kodu logistikat, siis kukub see kohustus sageli nagu varjatult perearstikeskuse õlule. Teisisõnu, patsient soovib koduvisiiti, kui ta ei saa iseseisvalt visiidile tulla, sellest hoolimata, et koduvisiidi võimalused midagi korda saata ei ole just hiilgavad.

Võrdluseks Skandinaavia maad, kuhu poole vist seniajani siiski pürgime, kus patsiendil on võimalik kasutada sotsiaaltransporti sh -taksot (siiski, sageli küll teatud omaosaluse eest ja näidustuse olemasolu korral) nii tervisekeskusesse ja/või haiglasse kui ka sealt tagasi liikumiseks. Igasuguse takso kinnimaksmine on kindlasti kallis kulutus, ent samamoodi kallis ja ebaotstarbekas kulutus on arsti ning õe kui kalli maksumaksja raha eest koolitatud spetsialisti töötunde autoroolis ja muudele meditsiiniliselt väheviljakatele tegevustele kulutada. Usun, et kui noor perearst saaks valida praktiseerimise ja autoroolis aja viitmise vahel, siis peale jääb esimene variant.

Siin on kindlasti mõtlemise ja poliitilise tahtejõu otsimise koht, et patsientide logistika oleks kunagi paremini ja tõenäoliselt meditsiinisüsteemi väliselt korraldatud selleks, et tervishoiutöötajad saaksid ikkagi tegeleda haiguste ennetamise, ravimise ja diagnoosimisega.

Lisaks transpordiprobleemidele vaevab tõmbekeskusteväliseid piirkondi perearsti jaoks oluliste teiste tugispetsialistide puudus (keda on tõenäoliselt samadel põhjustel puudu, miks ka perearste). (Maa)perearst peab küll üsna palju oskama?—?sest perearsti eriala ongi teada kõigest midagi?—?, ent sellest hoolimata pole siiski üksikul perearstil võimalik ennast koos pereõega lõhki tõmmata ja absoluutselt kõike teha. Perearstikeskuse tööd peab toetama ühtlaselt ja õigeaegselt patsientide jaoks kättesaadav füsioteraapia, ämmaemandus, koduõendus, psühholoog, logopeed ja nõnda edasi. Perifeersemates maapiirkondades lihtsalt ei ole tugispetsialiste, kelle abil patsientide probleeme lahendada, mida tekitab lihtsalt jõuetuse tunde?—?ning ükski arst ei soovi end mitte endast olenevatel asjaoludel jõuetuna tunda, eriti noor perearst karjääri alguses.

See on mõtlemise koht, et kuidas lisaks perearstidele üldse teisi spetsialiste maapiirkonda töötama saada, et enam-vähem põhiline “abipakett” patsientide jaoks kaetud on.

Vaja on puhkeaega

Lisaks, nii noorele kui vanale perearstile, nagu igale teiselegi inimesele, on oluline ka vaba- ja puhkeaeg. Praegused maaperearstid loobuvad järjest sagedamini nimistutest põhjusel, et [kuna maal töötamine ei ole eelpooltoodud põhjustel] pole saanud mitu aastat puhkusel käia (juba koolitusel käimine on luksus), kuna lihtsalt pole iseendale ja/või ka pereõele asendust võtta. Ei oska öelda, kas see on hea või halb, aga järjest enam väärtustavad noored (mitmendat korda jällegi, mitte ainult noored perearstid, vaid lihtsalt inimesed) vaba aega, et ringi reisida, hobidega tegeleda, ennast professionaalselt täiendada ja nõnda edasi.

Mitte, et hedonism oleks põhiline, aga usun, et noore arsti jaoks lihtsalt ei ole atraktiivne selline tulevik piirkonnas, kuhu tervisekeskust ei looda ning kus ees ei ole ootamas meeskond, kes üksteisele toetavad. Kus ei ole võimalik ennast töö juures vabaks võtta, et tegeleda eelmises lõigus mainituga. Ainuüksi lapse saamine ja/või isana lapse eest hoolitsemine on arstile üsna keeruline väljakutse?—?katsu seda veel siis teha, kui nimistupidamise terve kohustus koos mitte-meditsiiniliste tegevustega on ainuüksi sinu õlgadel.

See on kindlasti mõtlemise koht, kuidas Eestis saada tööle asendusarstisüsteem niimoodi, et ka tõmbekeskusteväliselt asendusi tehakse (arvestama peab muidugi sellega, et konkureerida tuleb Soome >50EUR/tunnis tervisekeskuse töötasudega). Või saabki tulevikus praksise ajutiselt sulgeda, kui asendust pole võimalik leida?—?nagu kuulsin ühe oma tšehhi kolleegi käest välismaal (ei oska kinnitada, kas see on ka tõsi)

Ühesõnaga, kui (maa)perearst saaks tulevikus senisest palju enam keskenduda haiguste ennetamisele, diagnoosimisele ravimisele selmet lappida muude süsteemiosade puudujääke, oleks nii linna- kui ka maaperearstina töötamine oluliselt atraktiivsemaks muudetud. Kui sellele lisada veel hästitöötav asendamiste süsteem pluss nimistute optimaalne suurus (kuni 1600 patsienti), et ülekoormus läbi ei põletaks, siis võime vabalt näha maaperearstinduse buumi. Eriti, kui tordile asetada veel kirss, näiteks senisest olulisem suurem lähtetoetus, mille abil saaks hästifunktsioneerivasse kogukonda juured alla tekitada (kodu soetamine ja/või perearstikeskusesse investeerimine).