Foto: Scanpix

WHO hinnangul põhjustab välisõhusaaste igal aastal kogu maailmas üle 4,2 miljoni enneaegse surma; Euroopa lõikes läheb Euroopa Keskkonnaameti hinnangul selle arvele igal aastal üle 400 000 enneaegse surma.

Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraadi elukvaliteedi direktoraadi direktor Veronica Manfredi räägib teemal, mis on päevakajaline kogu maailmas, nimelt sellest, milliseid meetmeid on õhusaaste vähendamiseks võetud ja kuidas see tervist mõjutab.

Kui suur probleem on ELi jaoks õhusaaste? Kas see on probleem eelkõige kuskil mujal?

Indias New Delhis näevad arstid juba teismelisi, kelle kopsud on sama mustad ja kahjustatud nagu 1980ndatel olid 70aastaste kopsud. Jah, see on Indias ja me võime end õnnelikuks pidada, et meil ELis on õigusaktid, millega on kehtestatud õiguslikud õhusaaste piirmäärad, kuid sellest hoolimata ei vasta enam kui 130 ELi linna kõigile sellistele standarditele ning mõnel juhul võib õhusaaste küündida linnapiirkondades tipptundidel samale tasemele nagu New Delhis.

Õhusaaste on ülemaailmne probleem. WHO hinnangul põhjustab välisõhusaaste igal aastal kogu maailmas üle 4,2 miljoni enneaegse surma; Euroopa lõikes läheb Euroopa Keskkonnaameti hinnangul selle arvele igal aastal üle 400 000 enneaegse surma – eelkõige tahkete osakeste, lämmastikdioksiidi ja osooni tõttu.

Mida on EL seni õhusaaste vähendamiseks teinud?

Meil on õigusaktid, millega oleme sätestanud ühised õhukvaliteedi eesmärgid, kohustunud riiklikul tasandil järgima heitkoguste piirmäärasid ning sätestanud peamiste saasteallikate heitenormid. Lisaks rahastame õhukvaliteeti toetavaid meetmeid. Näiteks eraldati selleks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames 2014.–2020. aastaks 1,8 miljardit eurot. Unustada ei tohi ka muud rahastamist, mis tuleb õhukvaliteedile kaudselt kasuks, nagu 45 miljardi euro suurust investeeringut vähese CO₂-heitega majandusse.

Rahastamine on stiimul või kujundlikumalt väljendudes präänik, aga meil on käepärast ka piits. Me saame võtta ja võtamegi õiguslikke meetmeid ELi õigusaktide täitmise tagamiseks ning rikkumismenetlused võivad jõuda Euroopa Kohtusse. Me oleme praegu väga mures 30 juhtumi pärast 20 liikmesriigis, kus on pidevalt ületatud tahketele osakestele, lämmastikdioksiidile või vääveldioksiidile seaduses kehtestatud piirmäärasid.

Siiski on oluline meeles pidada, et õiguslikud meetmed on vaid üks ja sugugi mitte ainus nõuetele vastavuse saavutamise vahend. Me aitame ka kaasa parimate tavade jagamisele: näiteks oleme loonud vajalikke võrgustikke või panustame selliste võrgustike töösse ning korraldame liikmesriikidega puhta õhu poliitikat käsitlevaid dialooge ja keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise dialooge.

Milliseid meetmeid võiks veel võtta?

Me peame vaatama heitkoguste vähendamise pilguga kõiki majandussektoreid, sealhulgas tööstust, transporti, elamute kütmist ja põllumajandust. Viimase puhul on vaja vähendada väetistes ammoniaagi ja nitraatide kasutamist, et vähendada seeläbi nii õhusaastet kui ka veereostust.

On ülim aeg jõuda niikaugele, et kõikjal Euroopa Liidus oleks tagatud vastavus ELi õhukvaliteedi standarditele. Lisaks ei peaks me sellega piirduma, vaid parandama välisõhu kvaliteeti veelgi enam, et jõuda lähemale WHO soovitatud tasemetele.

Olukord näib halb. Kas on ka häid uudiseid?

Jah, on ka häid uudiseid: me teame, et puhta õhu poliitika toimib! Tänu ELi ning riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste püüdlustele on õhusaaste ELis viimastel aastakümnetel vähenenud. Õhusaasteainete heitkogused on samuti märkimisväärselt vähenenud ja seda isegi jätkuva tugeva majanduskasvu ajal. Me oleme õigel teel, kuid finiš veel ei paista. Meie eesmärk on vähendada ELi õiguses ette nähtud liikmeriikide võetud vähendamiskohustuste toel 2030. aastaks õhusaasteainete heitkoguseid võrreldes 2005. aastaga poole võrra ning vähendada seega poole võrra ka tervisemõjusid.

Selle eesmärgi saavutamiseks peame nüüd kiirelt tegutsema. Selleks peavad liikmesriigid võtma vastu põhjalikud plaanid ja neid täielikult rakendama ning vaja läheb ka meditsiinitöötajate täielikku tuge ja kaasatust.

Allikas: Euroopa Komisjon