Foto: PantherMedia

Steno-2 uuringu pikaajalised tulemused on näidanud kliinilise südamepuudulikkuse (SP) riski olulist vähenemist II tüüpi diabeediga patsientidel, kes said intensiivset riskifaktorite kontrollravi.

Keskmiselt 21,2 aasta pikkusel järelvaatlusperioodil paigutati SP tõttu haiglasse 13% 80 patsiendist, kellele määrati algselt intensiivne ravi, võrreldes 30%-ga 80 patsiendist, kellele määrati standardne ravi, mis tähendab riski märkimisväärset vähenemist 70% võrra pärast vanuse ja sooga seotud tegurite arvestamist. Lisaks vähenes 62% võrra SP tõttu haiglasse paigutamise või kardiovaskulaarhaiguse põhjustatud surma kombineeritud sekundaarse lõpptulemuse risk.

“Tõenäoliselt pole Steno-2 uuringus ilmnenud riski vähenemise põhjuseks üksainus mitme teguriga ravirežiimi komponent, vaid pigem hulgiravimikasutuse ja elustiili muutuste kombinatsioon,” kirjutab Oluf Pedersen (Kopenhaageni Ülikool, Taani) koos kolleegidega ajakirjas Diabetologia.

Randomiseeritud faas kestis keskmiselt 7,8 aastat, mille järel osutati kõigile 130 järelvaatlusperioodi ajaks uuringusse jäänud patsiendile intensiivset ravi. See hõlmas sihipärast vererõhu, kolesteroolitaseme ja vere glükoositaseme ravi ning ravi ACE inhibiitori ja aspiriiniga. Kõikidel patsientidel oli uuringuga liitumisel mikroalbuminuuria, kuid säilinud oli vasaku vatsakese väljutusfraktsioon.

Kokku kujunes 20% patsientidest välja SP, mis vastab patsientide proportsioonile, kellel kujunes välja müokardiinfarkt või insult. Teadlased märgivad, et teiste uuringute andmed on näidanud diabeediga patsientidel proportsionaalselt kõrgemat SP määra võrreldes teiste kardiovaskulaarsete tagajärgedega, kuid lisavad, et “Steno-2 uuringu järelvaatlusperiood oli tunduvalt pikem, mis andis rohkem aega ateroskleroosi progresseerumiseks.”

Nad märgivad kokkuvõtteks: “Meie tulemused näitavad selgelt intensiivse mitme riskifaktori üheaegse ohjamise tähtsust II tüüpi diabeedi korral.”

Allikas: Medicine Matters

Tõlkis Kalle Klein