Kuula artiklit

Autor: Kadi Heinsalu • 18. veebruar 2020

Kuula artiklit

Mida loetakse praeguse seadusandluse mõttes korruptsiooniks meditsiinis?

Korruptsioonil on palju vorme, nii ka meditsiinis. Laias laastus võib tervishoiuvaldkonnas välja tuua kolm spetsiifilisemat riskivaldkonda.

Esiteks nn tervishoiu administreerimisega seotud korruptsioon, näiteks korruptsioonijuhtumid, mis on seotud haiglate ehitusega.

Teiseks arstide korruptiivsed seosed ravimi- või meditsiiniseadmete tootjatega, näiteks ravimifirmadelt suuri toetusi saanud arstide osalemine hankekomisjonis.

Kolmandaks saab välja tuua meditsiinipersonali korruptiivsed suhted patsientide, näiteks raha eest ebaõige töövõimetuslehe väljastamine või ravijärjekorrast ettepoole tõstmine. Karistusseadustikus kvalifitseeruvad sellised teod altkäemaksus või toimingupiirangu rikkumiseks.

Arstide esindusorganisatsioonide esindajad on viimase aasta jooksul rääkinud, et korruptsiooniseaduse nõuded on meedikute jaoks ebamõistlikud ja segadust tekitavad. Mis neid peamiselt häirib ja kas tuleks seaduses see muuta ringi?

Peamiseks vaidluskohaks on täna tõusnud arstidele kohalduvad toimingupiirangud, mis tulenevad korruptsioonivastasest seadusest. Nimelt ei luba seadus üldjuhul teha otsuseid või toiminguid oma lähedaste suhtes, kui need seonduvad avaliku raha kasutamisega ja sinna alla lähevad ka Haigekassa poolt rahastatavad raviteenused ja hüvitised. Nüüd ongi tekkinud teravad küsimused selle kohta, kas näiteks perearst tohib väljastada töövõimetuslehe oma abikaasale või kas kirurg võib määrata kalli operatsiooni oma lapsele. Kuigi seadusest leiab mõne sätte, mis sellist tegevust siiski teatud tingimustel lubab ja ka õiguskaitseasutused on deklareerinud, et üldjuhul nad lähedaste ravimises probleemi näe, on see tekitanud arstides siiski arusaadavalt ebakindlust ja soovitakse suuremat selgust. Selle põhjusel on arstide liidud pöördunud vastava märgukirjaga selle aasta alguses ka parlamendi poole ja ma arvan, et mingisugune seadusemuudatus selle kohta ka algatatakse.

Milline on muutus ajas: kui võrrelda Eesti tervishoidu näiteks 10 aastat tagasi, mil olite prokurör, ja praegu – kas on paremaks muutunud olukord korruptsiooniriskide osas?

Korruptsiooniriskid meditsiinis tõusid suuremasse riigi fookusesse teise riikliku korruptsioonivastasest strateegiaga, mis kinnitati 2008. Kindlasti on teadlikkus korruptsioonist nii tervishoiuvaldkonnas töötavate inimeste kui ka ühiskonnas tervikuna selle aja jooksul oluliselt suurenenud. Täna on näiteks enamus suuri haiglaid ise asunud olulisi samme korruptsiooni ennetamiseks ja ei ole jäänud ootama õiguskaitseasutuste sekkumist. Ajuti tundub olukord juba isegi nii hea olevat, et tegeldakse n-ö luksuslike probleemidega, näiteks kas lähedase ravi on korruptsioon või mitte. Samas on tervishoiusektor alati teatud pingete või isegi vastuolude küüsis, mis ajas ei muutu. Ühest küljest on mängus väga suured summad (vaadake või haigekassa eelarvet), teisalt kummitab pidev ressursside puudus. Ettevõtjad toetavad täiesti seaduslikult arstide täiendõpet ja erialaorganisatsioone aga neil on ka omad ärihuvid selleks. On raske haigusega patsiendid või nende lähedased, kes inimlikus mõttes arusaadavalt on valmis kõigeks, et saada asjakohast ravi. Halbade asjaolude kokkusattumisel võivad viia need pingeolukorrad korruptsioonini ja ka viimaste aastate krimistatistika tõendab, et loorberitele on vara veel puhkama jääda.

GDPR nõudest saab kevadel kaks aastat, aga endiselt tuleb teilegi palju küsimusi seoses andmekaitsega. Kas saaksite neid tüpiseerida, mis tüüpi probleemid muret teevad?

Muret tegevaid küsimusi on mitu, kuid need võib tinglikult jagada kaheks. Küsimused seonduvad enamasti kas isikuandmete töötlemise õigusliku aluse määratlemisega või isikuandmete töötlemiseks vajaliku tervikliku dokumentatsiooni koostamisega. Järjest enam pöördutakse meie poole ka andmelekete ja küberturvalisuse teemadega.

Isikuandmete töötlemise õigusliku aluse määratlemisega seonduvate küsimuste puhul on kõige tavapärasem, et täpselt ei ole analüüsitud, mis on konkreetsel juhul sobivaks õiguslikuks aluseks isikuandmete töötlemisel. Sage eksiarvamus on, et isikuandmete kaitse üldmäärus (st GDPR) nõuab alati andmesubjekti nõusolekut tema isikuandmete töötlemiseks. Nii see ei ole. Õiguslikuks aluseks on sageli hoopis andmesubjektiga sõlmitud leping või ettevõtja õigustatud huvi. Seetõttu selgub üsna tihti, et nõusoleku küsimine ei olegi vajalik või on vajalik vaid teatud ulatuses.

Isikuandmete töötlemiseks vajaliku dokumentatsiooni koostamine on teine oluline teema. Siin seonduvad küsimused eelkõige sellega, et mis on need konkreetsed dokumendid, mis peavad olema koostatud, et täita kõiki isikuandmete kaitse õigusest tulenevaid nõudeid. Vajaliku dokumentatsiooni mahukus ja keerukus sõltub kliendi organisatsioonist ja tema protsessidest, st sellest, milliseid isikuandmeid töödeldakse ja millises ulatuses. Siin võib tulla üllatusena, et luua tuleb isikuandmete töötlemise register, mida peab jooksvalt täitma; et töötajate jaoks tuleb koostada eraldiseisev isikuandmete töötlemise teatis.

Mida peaksid just tervishoiuasutused pidama silmas patsiendi andmete kogumise ja säilitamisega seoses?

Tervishoiuasutused peavad silmas pidama, et mistahes terviseandmete näol on tegemist eriliigiliste isikuandmetega, mille töötlemisele kehtivad erireeglid on lisaks isikuandmete kaitse õigust reguleerivatele õigusaktidele sätestatud ka valdkonnaspetsiifilistes õigusaktides (sh tervishoiuteenuste korraldamise seadusega). GDPRst tulenev üldreegel on, et terviseandmete töötlemine peab olema vajalik tervishoiuteenuse osutamiseks ning et tervishoiuteenuse osutajal on seadusest tulenev saladuse hoidmise kohustus nimetatud andmete osas. Üllatusena võib suurtele tervishoiuasutustele aga tulla, et GDPRst tulenevalt peavad isikuandmeid ulatuslikult töötlevad tervishoiuasutused määrama ka andmekaitseametniku, kes peaks jälgima isikuandmete kaitse õigusest tulenevate nõuete täitmist asutuses ning kes vastutab töötajate järjepideva koolitamise ja harimise eest isikuandmete töötlemisega seonduvate küsimuste osas. Patsientide isikuandmete kogumist ja säilitamist reguleerivad reeglid on kehtestatud valdkonnaspetsiifiliste siseriiklike õigusaktidega.

Ravimitootjate liidu (RTL) juhid on juhtinud tähelepanu seaduse ja ravimitootjate liidu eetikakoodeksi vahelistele erinevustele. Ravimitootja peab ravimiseaduse alusel esitama ravimiametile kord aastas ravimireklaami aruande koostööst arstidega. Lisaks avalikustavad ravimitootjate liitu kuuluvad tootjad arstidele, apteekritele ja tervishoiuteenuse osutajatele makstud tasud ka liidu kodulehel. Osa arste soovivad seejuures keelduda nime avalikustamast avalikkusele, samas kui osa arste on nime näitamisega nõus ja peavad seetõttu „taluma“ uudiseid, mis summa eest ja mis firmaga nad koostööd on teinud. Kas teie meelest võiks kohtlemine olla võrdne ja teha kõigile ühtsed reeglid?

Siin tuleb eristada kaht erinevat aruandlust – ravimiseaduse alusel koostatavat aruannet ja RTLi eetikakoodeksi alusel koostatavat aruannet.

Oleme praktikas nimetatud „segadusega“ kokku puutunud tõesti. Olen seisukohal, et seadus võiks ühemõtteliselt olukorda reguleerida, kuid tegelikult võimaldab GDPR juba praegu arstide isikuandmete avaldamist olenemata arstide nõusolekust või selle puudumisest. Nimelt on küsimus siin eelkõige isikuandmete töötlemise õiguslikus aluses – kas arstide nimede avaldamiseks eksisteerib ravimitootjal õigustatud huvi või vajab nime avaldamine tõepoolest arsti sõnaselget nõusolekut. Arvestades ravimitööstuse ja tervishoiuteenuse osutajate vaheliste suhete läbipaistvuse tagamise/suurendamise eesmärki, on õigustatud huvi antud juhul sobivaks õiguslikuks aluseks andmete töötlemiseks ja avaldamiseks.

Koolitus: Korruptsiooniriskid ja isikuandmete kaitse meditsiinis

Koolitajad: Norman Aas, Lise-Lotte Lääne

Korraldaja: Äripäeva Akadeemia

Lisainfo saad SIIT

Kuula artiklit

Meditsiinikorruptsiooni 3 riski