Patsiendirollis Kaisa Sein osaleb vestlusringis konverentsil "Enne ja pärast vähiravi", mis toimub 21. aprillil Viru konverentsikeskuses ja veebis.
Mida Te oma patsiendikogemusest tahaksite soovitada arstidele vähi varasemaks avastamiseks?
Perearstidele tahaks hingele panna, et kui vähiajalooga patsient kurdab sümptome, millele kohe lahendust-diagnoosi ei leia, võiks kahtluste sekka panna ka seose varasema kasvajaga. Minu metastaasid ilmnesid alaseljavaluna, millele mu tollane perearst otsis põhjust neerudest. Seejärel jäin pikka järjekorda neuroloogi vastuvõtule, et saada kompuuteruuringule. Ka vahepealne EMO külastus (sest valud hakkasid muutuma väljakannatamatuks), oli hoolimata varasemast vähikogemusest ja tamoksifeeni tarvitamisest väga pealiskaudne. Ühtegi uuringut ei tehtud. Õnneks jõudis enne kirja pandud neuroloogi aega kätte onkoloogi n-ö tervisekontroll, kus igaks juhuks mainisin seljavalu ning kust saadeti kohe kompuutrisse. Nii selgus ka metastaaside diagnoos.
Kui hästi on korraldatud hilisjälgimine pärast esmase ravikuuri läbisaamist, uute võimalike ohumärkide äratundmine Teie patsiendikogemusest?
Onkoloogi juures on tehnokontroll kaks korda aastas. Minu Tartu kogemusest olid need üpris pealiskaudes - vaadati ja katsuti rinda, tehti vereproov. Ja poole aasta pärast uuesti. Perearstid minu meelest on üldse hirmust kanged, kui patsiendil on vähidiagnoos, nii võin väita hilisemate perearstide põhjal. Igasugused ilmnevad sümptomid seostatakse igaks juhuks vähiga või selle raviga. Onkoloog on jälle arvamusel, et kõik sümptomid ei saa olla vähist tingitud. Nii jääbki patsient sinna vahele üksi.
Kui suurt tuge siin pakub perearst või pereõde või loodavad haiged ikkagi oma eriarsti peale?
Haige tahaks väga loota hea pereõe või perearsti peale, eriti kui haige käib ainult kaks korda aastas nn tehnokontrollis. Aktiivse ravi ajal on muidugi onkoloog olulisem.
Mida tervishoiutöötajad saaksid veel rohkem teha, et patsient paremini oleks motiveeritud läbima ravi, taluks seda ega jätaks näiteks mingi kõrvaltoime tõttu pooleli?
Kuna mul endal ei ole sellist mõtet, et ravi katki jätta, olnud, siis on mul raske sellele vastata. Eks usaldus on võtmesõna siin. Lisaks teise, sarnase looga patsiendi kogemus.
Kuidas on Teie enda patsienditeekonna vältel muutunud psühholoogilise toetuse teenus?
Varem olin ravil Tartus ja seal kas ei olnud või ma ei teadnud teenustest nii hästi. Nüüd, metastaaside ajal, olen ravil PERHis ja siin palliatiivraviosakonnas leidsin endale sobiva psühholoogi, sain üpris ruttu vastuvõtule ja õnneks on klapp ok. Kui jääda ootama kusagile mujale teenusele saamise peale, on aega saada kas võimatu või on järjekord väga pikk. Lisaks on teenus ilmselt tasuline. Selles suhtes on palliatiivravi pakutav teenus mulle väga sobiv – kiire ja tasuta. Psühholoogilise toe olemasolu on väga vajalik, eriti metastaasidega patsiendile.
Millist tuge Teilt kui Meeta juhilt on teised patsiendid kõige rohkem vajanud?
Kõige rohkem on otsitud sarnase diagnoosiga patsiente. Oleme toetanud rahaliselt ka tasulistel teenustel osalemist (lümfiteraapia, aga ka hambaarst). Pärast Meeta liikme lahkumist on lähedased ütelnud, kui oluline meie patsiendiorganisatsioon lahkunule oli. Kahjuks on meiega liitujaid vähe ja ega tegelikult ei ole ka eriti jõudu, et tegevusse panustada.
Seotud lood
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele