Kulunud puusa- ja põlveliigese asendamise ootejärjekordades on Eestis ajalooliselt olnud tuhanded patsiendid artroosi eri raskusastmega. Järjekordi on seni hallatud ebakorrapäraselt ja tihti vihikutes, kuna järjekorda panekuks ja operatsioonile kutsumiseks puudusid kindlad nõuded, mistõttu jäid operatsoonid seni avastamata seisundite tõttu sageli ära. Üksikutest teenustest ei moodustunud terviklikku raviteekonda ehk patsiendi ravi oli killustunud ja võis katkeda, puudusid vajalikud patsienti toetavad tugiteenused ning teenuseid ei planeeritud vastavalt patsiendi vajadustele. Poolte vahel puudus selge rollijaotus ja infovahetus ning operatsioonist taastumine sõltus raviasutustes kehtestatud korraldusest.