Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste poole pöörduvad ka mehed

Tänavu kümnendat tegutsemisaastat tähistava Tartu ülikooli kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse loomise juures olnud naistearstid Kai Part ja Made Laanpere kinnitavad, et vägistamisohvrid on viimase kümne aasta jooksul Eesti nelja kriisiabikeskusesse (2016. aastal alustasid tegevust kliinikumi ja Lääne-Tallinna keskhaigla, 2017. aastal Pärnu haigla ja 2018. aastal Ida-Viru keskhaigla oma) pöördunud 1299 korral (tänavu 3. aprilli seisuga) ja igakuiselt vajab abi umbes 20–25 inimest.

Kliinikumi seksuaalvägivalla keskusesse on pöördutud 392 korral, 379 juhul naised ja 13 juhul mehed. “Seksuaalvägivalla kogemisest kriisiabikeskusesse jõudmiseni kulub Tartus keskmiselt 15 tundi ning enamasti jõutakse abini otse või erakorralise meditsiini osakonna kaudu. Pöördujate hulgas on nii naisi, mehi kui ka transsoolisi, kelle kõigi puhul on seksuaalvägivalla toimepanija olnud mees. Patsiendi käsitlus toimub naistekliinikus, kus arstidel on pädevus nõustada kõiki pöördujaid, sealhulgas meessoost ohvreid. Samuti nõustame laste ja noorte seksuaalvägivalla või selle kahtluse korral teisi keskusi,“ selgitas Part.

Kliinikumi pöördunud ohvrite mediaanvanus on 19 eluaastat, mis on madalam kui mujal Eestis. “Meie keskusesse pöördub rohkem lapsi ja noori kui teistesse keskustesse, mis vajab pöördujate eripäraga arvestamist töös. Ka kliinikumi teised üksused, eeskätt lastekliinik, konsulteerivad meiega järjest rohkem. Kui patsient on teadvuseta või ei saa ise keskusesse tulla, ent personalil on tekkinud seksuaalvägivalla kahtlus, oleme käinud patsiendi juures ka näiteks EMOs ja intensiivraviosakonnas. Sõltumata vanusest on seksuaalvägivalla üle elanud äärmiselt haavatavad, 36% neist on varasemalt kogenud seksuaalvägivalda ja 21% jaoks on kogetud seksuaalvägivald olnud nende esimene seksuaalkogemus,“ rääkis Laanpere.

Ööpäevaringset tegutsev seksuaalvägivalla kriisiabikeskus pakub abi inimestele, kes on kogenud seksuaalvägivalda viimase seitsme ööpäeva jooksul. Sealjuures lähtutakse patsiendi käsitlemistel traumateadlikust lähenemisest ning tema vajadustest ja valikutest. “Lisaks esmasele toetusele ja meditsiiniabile kaardistatakse juhtunu, dokumenteeritakse vigastused ning kogutakse vajadusel kohtumeditsiinilised tõendid. Samuti tehakse suguhaiguste testid, vajadusel tuvastatakse kiirtestiga seemnerakkude olemasolu, alustatakse HIVi ennetavat ravi ning antakse SOS-pille soovimatu raseduse vältimiseks,” kirjeldas Laanpere, kes on muuhulgas keskuse kvaliteedikoordinaator. Ühe juhtumi käsitlemiseks kulub 2–5 tundi. Peaaegu kõik keskusesse pöördunud tulevad hiljem ka järelkontrolli nii vaimse kui füüsilise tervise jälgimiseks.

Kui varasemalt pöörduti seksuaalvägivalla juhtumi korral esmalt politseisse, siis nüüd otsivad üha rohkem kannatanuid esmast abi otse kriisiabikeskusest. “Sarnane protsess leidis aset paarkümmend aastat tagasi Norras, kus seksuaalvägivalla kriisiabikeskused loodi. Abi järele hakkasid pöörduma ka inimesed, kes mingil põhjusel ei julgenud politseisse pöörduda: näiteks, kui esines mälulünk ja oli kahtlus seksuaalvägivallale joobes oleku ajal. Samuti, kui seksuaalvägivald esines paarisuhtes ja kui kogetud seksuaalvägivallast oli möödas rohkem päevi. Ka Eesti andmed näitavad arengut kirjeldatud suunas,“ kirjeldas Part.

Eestis säilitatakse kogutud tõendmaterjal haiglas juhuks, kui seksuaalvägivalla üleelanu otsustab hiljem politseisse pöörduda. “Politseisse jõudnud juhtumite puhul toimub koostöö Eesti kohtuarstliku ekspertiisi instituudi DNA laboriga ning psühholoogilise toe pakkumiseks sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajatega,” ütles Part, kes lisaks kliinikumi tööle tegutseb sotsiaalkindlustusameti seksuaalvägivalla kriisiabi eksperdina, juhendab ja tagasisidestab kõikide Eesti kriisiabikeskuste tööd.

Väljaspool kliinikumi tehakse koostööd Lõuna lastemajaga, kuhu kriitilistel juhtudel kutsutakse kohale seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse arst. “Sagedamini lepitakse seksuaalvägivalla kahtlusega lapse vastuvõtt kokku kliinikumi seksuaaltervise keskuses, kuhu kuni 26aastased noored saavad pöörduda tasuta. HIV-nakkuse ennetamise vajadusel teeme koostööd nakkushaiguste arstidega, kes jätkavad ravi pärast kriisiabikeskuses alustatud esmast sekkumist,” sõnas Laanpere.

Tänavu laieneb kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskus eraldi ruumidesse günekoloogia päevaravi osakonda. “Peame seda väga oluliseks juhtude kasvu tingimustes ja rangete nõuete tõttu tõendmaterjali kogumisel,” lisas Laanpere.

Seksuaalvägivalla keskuse töösse on kaasatud kogu naistekliiniku pere. Eraldi keskuse valveringis on õed Ingrid Tideman, Nadežda Aleksandrova ja ämmaemand Aira Aleksejeva, samuti on keskuse tööks vajaliku väljaõppe saanud naistearstid Made Laanpere, Kai Part, Doris Dmitrovski, Kati Sild, Liisa Perk, Katre Tennisberg ja residendid Maie Valk ja Maarja Tamleht.

Vahetult pärast juhtunut:

Kui seksuaalvägivald on toimunud minevikus:

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kaudu on võimalik saada tasuta psühholoogilist nõustamist ja teraapiat, selleks tuleb pöörduda lähima ohvriabitöötaja poole aadressil https://www.palunabi.ee/et/vota-uhendust