RAAMAT: miks aju tuksi läheb ja kuidas see jälle korda teha

Huumori, kannatlikkuse, teaduse ja rohke vandumise abil selgitab Faith, mis koljus toimub, ja juhatab läbi aju ümberõpetamise protsessi, et see reageeriks asjakohaselt igapäevaelu tavapärastele olukordadele ning tuleks tõhusalt toime nii vanade kui ka äsjaomandatud traumadega (eriti traumajärgse stressihäirega).

Ta tõdeb, et sageli öeldakse tühje lohutusi, mis ei aita: “Tihti inimesed, kes väidavad end meid armastavat, ütlevad meile: „Su probleemid pole nii suured, kui sa arvad,“ „Sul oleks kõik korras, kui sa lihtsalt sellest üle saaksid,“ ja ​​„Sina ise oled süüdi, mitte manipuleerivad ja mürgised inimesed, kes sind väänavad.“ Harper ütleb, et sellest kasu pole, ja pakub ise nõuandeid – mitte keerulist, kuiva ja igavat teadust.

Ta alustab raamatut traumaga. Ta toob välja traumaatiliste reaktsioonide taga peituva teaduse (aju ei ole oma olemuselt kättemaksuhimuline tüüp, see lihtsalt püüab toime tulla) ja esitab selge plaani, et saaksite traumat kontrollida ja mitte lasta sel end kontrollida. Näiteks füüsilise ja vaimse tervise vahelist seost sageli alahinnatakse, kuid nagu ta välja toob, on terves kehas tervem aju. Lisaks saab aju, kuigi see vahel kangekaelne nagu eesel, ümber treenida maandamistehnikate ja suure sihikindluse abil. Traumast paranemiseks on tal terve peatükk, tükeldatud väikesteks maandamistehnikate kirjeldusteks, nii et igaüks saab valida kümnete variantide vahel või proovida kõiki järjest.

Raamatu teises osas võtab Harper ette tänapäevainimest kimbutavad peamised vaimse tervise mured: ärevus, viha, sõltuvus, depressioon, lein. Sarnase meetodiga seletab ta aju mehhanismid lahti, miks me selliselt end tunneme ja annab praktilisi soovitusi, kuidas end kiiremini ise turgutada.

“Miks on kõik kogu aeg nii pagana vihane? Te ei pea otsima YouTube´st videot, et näha, kuidas keegi ära pöörab. Veetke lihtsalt pisut aega toidupoes, kiriku parklas ja te näete, et keegi läheb mingi mõttetu pisiasja pärast metsikult endast välja. On palju teooriad selle kohta, miks viha tekib, ja neis kõigis on tõtt. Me oleme:

Kellel ei läheks kops üle maksa? Kuid paljudes riikides, mis on samuti kõiges “üle”, ei näe sama palju vihaseid reaktsioone kui USAs ja Euroopa riikides. Jaapanis näiteksõpetatakse, kuidas negatiivsete emotsioonidega toime tulla. /…/ Põrgulikult vihastamine on inimeseks olemise normaalne osa. Mõistuse kaotamine ei ole. Nagu ma oma klientidele ütlen, te tohite OLLA hullud, kuid te ei tohi hullult KÄITUDA. Kas olete ärritunud, et keegi kaaperdas parkimiskoha, mida ootasite? Täiesti mõistetav. Selle pärast marru minna? Pole eriti kasulik. See pole kasulik teid ümbritsevatele inimestele, ühiskonnale laiemalt ja … puhtalt isekatel põhjustel…teile endale.”