„Ma kirjutasin raamatu, mida ise vajasin“

USA psühhoterapeut ja neuroteadlane Faith G. Harper (50) on tuntud oma otsekohese, kohati isegi harjumatult kõnekeelse, aga samas humoorika ja sügavalt inimliku lähenemise poolest. Tema raamat “Aju lahtisõlmimine" on rahvusvaheline menuk, aidates lugejatel mõista oma mõtteid, emotsioone ja reaktsioone uuel, vabastaval moel.

Harperi sõnum on lihtne: teadus ei pea olema kuiv ega keeruline – vaimse tervisega toimetulek võib olla aus, praktiline ja vahel ka naljakas.

Teie raamat “Aju lahtisõlmimine” on olnud aastaid menuk. Miks see teie arvates nii paljusid lugejaid kõnetab?

Ma arvan, et maailmas on väga palju nutikaid inimesi, kes tunnevad end rumalana, kui nad püüavad lugeda kuiva ja akadeemilist teksti. Tegelikult pole need teemad keerulised – keeruline on hoopis viis, kuidas neist kirjutatakse. Akadeemiline keel võiks üldse olla palju arusaadavam. Mina kasutan raamatutes igapäevakeelt, et mõtteid ei varjutaks ülepaisutatud ja keeruline sõnavara.

Kõik vihkavad vastust „oleneb“, aga… see tõesti oleneb. Hingamisharjutused ja muud sarnased tehnikad võivad mõnel puhul sobida, aga ma tahan enne nõustamist alati rohkem teada inimese elust ja taustast. On väga frustreeriv, kui sulle pakutakse võtteid, mis ei tööta või isegi tekitavad rohkem kahju. Kui mõista täpsemalt, mis laadi need pealetükkivad mõtted või ärevus on, saab hakata tegema pisikesi samme, mis annavad tunde, et liigud lõpuks õigel teel. Näiteks obsesiiv-kompulsiivse häirega või posttraumaatiline stressihäirega inimene vajab täiesti teistsugust lähenemist kui keegi, kellel on generaliseerunud (st üldistunud) ärevushäire.

Huumor aitab meil kaitsebarjääre langetada ja olla uutele ideedele vastuvõtlikum – eriti siis, kui jutt käib teemadest, mida on ajalooliselt ümbritsenud saladus ja häbitunne.

Kuidas on “Aju lahtisõlmimise” edu teie enda elu ja tööd mõjutanud?

Tõenäoliselt vähem kui arvatakse. Mul oli juba väljakujunenud karjäär ja ma olin raamatu kirjutamise ajal piisavalt vana, et teada, mida ma tahan ja mida mitte. Lisaks elan kohas, kus keegi ei tee sellest numbrit, mis tööd ma teen – peaasi, et olen normaalne ja tore inimene.

Ma kirjutasin selle raamatu iseenda vajadusest lähtuvalt, ja selgus, et ma polnud oma vajadustes unikaalne. Mu raamatud ei anna võib-olla vastuseid kõigile küsimustele, aga loodan, et need aitavad lugejal tunda end nähtu ja mõistetuna ning leida suuna, kuhu edasi liikuda, et ülejäänud vastused ise leida.