RAAMAT: Miks me lähedastele haiget teeme?
Tervise raamatuklubi septembri raamat on Soome psühholoogi ja terapeudi Maaret Kallio paarisuhte käsiraamat. Autor aitab konfliktide mustritesse kinni jäänud partnereid taas armastusega ja lugupidavalt suhtlema.
Loe AI kokkuvõtet
Confido Meditsiinikeskuse kliiniline psühholoog ja pereterapeut Aivi Reiman selgitab Maaret Kallio paarisuhteraamatu põhjal, et korduvad tülid ei tähenda tingimata valet partnerit, vaid sageli kinnijäämist konfliktimustrisse. Lahendus on eneseregulatsioon, rahunemispausid ja partneri poole pöördumine, mitte ründamine või eemaldumine. Reiman rõhutab, et süsteemset vägivalda ei lahenda suhtlemisoskuste parandamine ning abi tasub otsida varakult.
Raamatut luges ja raadios käis teemat avamas Confido meditsiinikeskuse kliiniline psühholoog ja pereterapeut Aivi Reiman.
Paarisuhe on üks meie olulisemaid suhteid ja just seetõttu suudab see käivitada meis ka kõige tugevamaid hirme, vanu haavu ja kaitsekäitumist. Reimani sõnul ei tähenda korduvad tülid tingimata, et partner on vale – sageli on paar jäänud kinni mustrisse, mida kumbki omal moel üha uuesti käivitab.
Kolmapäeval, 2. septembril kell 15 eetris olevas Äripäeva raamatuklubi saates arutleb Reiman Maaret Kallio raamatu „Tunne head suhet“ põhjal, miks paarisuhted võivad olla korraga nii turvalised kui ka keerulised ning mida saab teha selleks, et konflikt ei hakkaks suhet juhtima.
Paarisuhe ei ole Reimani sõnul lihtne just seetõttu, et selles tulevad esile teemad ja vastuolud, mis on inimeses endas juba olemas. Samas püüdlevad inimesed läheduse poole põhjusega: lähedane suhe pakub turvatunnet, toetab raskel hetkel ning annab võimaluse oma kogemusi kellegagi jagada.
Tutvu raamatuga SIIN.
Kõige lähedasem inimene puudutab ka kõige tundlikumat kohta
Paradoksaalselt kipume just kõige lähedasematele inimestele tegema rohkem haiget kui tuttavatele või töökaaslastele. Reimani hinnangul peitub üks põhjus selles, et paarisuhe on inimese jaoks sedavõrd oluline. Partneri käitumine võib puudutada hülgamise, ebapiisavuse, kriitika või turvatunde kaotamisega seotud valusaid kohti märksa tugevamalt kui kellegi kaugema inimese käitumine.
„Näiteks võib inimene, kes kardab hülgamist, tõlgendada partneri eemaldumist konflikti ajal märgina, et temast ei hoolita. Sellele võib ta reageerida pahandamise või ründamisega. Kui teise partneri tundlik koht on aga kriitika ja tunne, et ta pole piisavalt hea, võib tema vastuseks olla sulgumine ja eemaldumine,“ rääkis Reiman.
Nii tekib nõiaring: mida rohkem üks nõuab kontakti ja kurjustab, seda rohkem teine eemaldub. Mida rohkem teine eemaldub, seda tugevamaks muutub esimese hülgamise tunne. Aja jooksul võib mõlemale hakata tunduma, et probleemi põhjus ongi partner – tema on hoolimatu, kuri või lihtsalt „vale“. Tegelikult võivad mõlemad olla sattunud korduvasse konfliktimustrisse.
Enne rääkimist tuleb vahel kõigepealt rahuneda
Üks tähtsamaid oskusi paarisuhtes on Reimani sõnul eneseregulatsioon. Kui emotsioon muutub nii tugevaks, et inimene enam sisuliselt ei mõtle, vaid üksnes reageerib, ei ole tavaliselt hea hetk probleemi lahendamiseks.
Sellises olukorras võib paar kokku leppida pausi. On aga oluline vahe, kas inimene võtab aja rahunemiseks või lihtsalt põgeneb probleemi eest. Kui vestlus katkestatakse, tuleks kokku leppida ka aeg, millal teema juurde tagasi tullakse. Nii ei jää teine partner tundega, et ta on üksi jäetud või probleem pühiti lihtsalt laua alla.
Hetkel kuum
Abi võib olla ka sellest, kuidas inimene oma seisundit sõnastab. Süüdistuse „sinuga ei saa praegu rääkida“ asemel saab öelda: „Mina olen praegu endast väljas ega suuda rahulikult rääkida.“ Vastutus oma reaktsiooni eest jääb sel juhul inimesele endale.
Partner võib aidata rahuneda, kuid ei saa meie probleeme lahendada
Reiman rääkis ka koosregulatsioonist ehk sellest, kuidas inimene reguleerib oma emotsionaalset seisundit kontakti kaudu teise inimesega. Ta tõi näiteks lapse, kes pärast haiget saamist vanema juurde lohutust otsib. Samasugune mehhanism toimib ka täiskasvanute lähisuhetes: lähedase inimese kohalolu, kuulamine ja toetus võivad aidata pinget vähendada.
„See ei tähenda siiski, et partner peab võtma vastutuse teise inimese tunnete või probleemide lahendamise eest. Koosregulatsioon töötab siis, kui inimene saab partnerilt tuge, rahuneb ning suudab seejärel ise oma probleemiga edasi tegeleda. Kui aga ootus on, et teine inimene peab olukorra ära parandama, võib suhe muutuda koormavaks,“ rääkis Reiman.
Toetus peab olema kahesuunaline. Turvaline partner võib aidata inimesel rasketest aegadest läbi tulla, kuid kui üks pool on pidevalt toetaja ja teine üksnes toetuse saaja, võib ka toetaja lõpuks läbi põleda.
Paariteraapiat ei tasu jätta viimasele hetkele
Reiman julgustab paare abi otsima enne, kui üks või mõlemad on sisimas suhte lõpetamise otsuse juba peaaegu ära teinud.
„Mida kauem on paar samas konfliktiringis olnud, seda raskem on sellest välja tulla,“ ütles ta. Paariteraapia pikkus sõltub probleemide sügavusest, taustast ja sellest, millises olukorras paar teraapiasse jõuab. Reimani sõnul võib mõnel juhul piisata umbes kümnest kuni viieteistkümnest kohtumisest, väga sügavalt kinnistunud probleemide puhul võib vaja minna üle 30 kohtumise.
Teraapias uuritakse muu hulgas seda, kuidas paar tülitseb ja konflikte lahendab, aga ka seda, millisest päritoluperest kumbki inimene tuleb. Lapsepõlves õpitud viisid konfliktiga toime tulla võivad kanduda täiskasvanuea suhetesse – näiteks võib inimene olla õppinud, et keerulises olukorras on kõige turvalisem vaikida, eemalduda või vastupidi enda eest võidelda.
Halb suhe või kommunikatsiooniprobleem
Kõiki suhteprobleeme ei saa aga lahendada paremini suhtlema õppides.
Reiman rõhutas, et oluline piir läheb süstemaatilise vägivalla juurest. See võib olla füüsiline, emotsionaalne, majanduslik või seksuaalne. Üks oluline tunnus on korduvus ja kontroll: käitumise eesmärk on teise inimese üle võimu saada või teda kontrolli all hoida.
Ühekordse konflikti käigus võib inimene kaotada enesevalitsuse ja hiljem võtta oma käitumise eest vastutuse. Süsteemse vägivalla puhul on Reimani sõnul vastutuse võtmist märksa vähem ning süü kiputakse lükkama teisele: „Sina põhjustasid selle“ või „sina käivitasid minus selle reaktsiooni“.
Vägivaldsest suhtest saadud kogemus võib mõjutada ka järgmisi suhteid. „Mida vähem on inimene kogetut läbi töötanud, seda suurem võib mõju olla. Teraapia saab aidata mõtestada oma piire ning märgata tulevikus varem käitumist, mis võib viidata kontrollile või vägivallale,“ rääkis Reiman. Vastutus vägivalla eest jääb siiski vägivallatsejale.
Hea suhte saladus peitub partneri poole pöördumises
Mis siis ikkagi on hea suhte saladus? Üks osa sellest on Reimani sõnul iseenda tundmine ning oskus luua ja hoida paarisuhtes emotsionaalset turvatunnet. Ta tõi esile paarisuhteuurijate John ja Julie Gottmani mõtte, et igas suhtlusolukorras on inimesel põhimõtteliselt kolm valikut: pöörduda partneri poole, partneri vastu või partnerist eemale.
„Partneri poole pöördumine võib olla midagi väga lihtsat – küsida, kuidas päev läks, kuulata või märgata, et teist miski häirib. Ka pingelises olukorras saab ründamise või eemaldumise asemel proovida küsida: „Tundub, et miski häirib sind. Kas sa tahad sellest rääkida?“
Just sellised väikesed valikud aitavad Reimani sõnul luua kontakti ja usaldust. „Üks pöördumine ei pruugi muuta kõike, kuid korduvalt partneri poole pöördudes suureneb võimalus, et ka teine hakkab aja jooksul turvalisemalt suhtlema,“ ütles Reiman.
Seotud lood
Uued tõendid varase primaarse CMV-infektsiooni diagnostika ja ravivõimaluste kohta on muutnud rasedusaegse sõeluuringu arutelu. Eesti otsus vajab siiski kohalikke epidemioloogilisi andmeid ning rasedusaegse ja vastsündinute sõeluuringu võrdlust, kirjutab naistearst dr Marek Šois, kes on spetsialiseerunud lootemeditsiinile.
Enimloetud
2
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele