Aga nii oli. Alguses käis Siret üksinda, siis käisime koos ja viimaks käisin turul koos kolme fotograafiga, et see kõik üles pildistada ja videosse võtta. Iga kord läks ludinal. Polnud probleemi ravimeid küsida ja saada, oldi vastutulelikult nõus tellimise peale ravim Moskvast hiljem ära tooma. Tundus, et isegi raha ette ei tahetud, lihtsalt telefoninumbrist oleks piisanud. Ja mis rahast me räägime, kui kõik need ravimid olid jäänud hindade poolest otsekui nõukogude aega: 25 krooni või 8 krooni karp. Kõik teavad, kui kallid on ravimid praegu apteekides. Olles pensionär, mälestuses seotud Nõukogude Liidu perioodiga, siis ma arvan, et ei tundu üldse halb turult vanu tuttavaid arstimeid küsida. Vanasti need ju aitasid!
Ainult et ajad on teised. Meie eksperimendi teises osas, kui ravimeid analüüsis farmatseut, selgus, et pooled ravimitest karbil kirjas olnud toimeainet ei sisaldanud. Teisi kahjuks tehnilistel põhjustel see farmatseut analüüsida ei saanud. Kui ravimiametil on huvi, siis asitõendid on meil tallel ja saab võtta analüüsiks. Oleksime väga huvitatud teada saama, mis need sisaldavad.