Autor: Violetta Riidas • 6. juuni 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ja isegi kui siug on suutnud mürgise sülje oma haprate hammastega inimese ihusse süstida, pole enamasti mõtet testamenti koostama kiirustada, kirjutas Sakala.

Kirjanduse andmetel on parasvöötme madude käest hammustada saanutest surnud vaid 1,4 protsenti ja noodki harilikult seepärast, et neile on valesti esmaabi antud.Viljandi haigla ambulatoorse ravi ja diagnostika kliiniku ülemarsti Mati Kallase sõnul on letaalse lõpuga juhtumid nii harvad, et enamikus haiglates kallist vastumürki ei hoitagi. Näiteks Viljandi haiglasse pöördub igal aastal vaid üks-kaks hammustada saanut.Haiglas turgutatakse salvata saanud ka ilma vastuseerumita. Näiteks süstitakse hammustuse piirkonda adrenaliini, mis veresooni ahendab, antakse patsiendile diureetikumi, et mürki kiiremini organismist välja ajada ning manustatakse allergilist reaktsiooni ära hoidvaid ravimeid ja valuvaigisteid.Enne haiglasse jõudmist ei tohi aga Kallase kinnitusel mingil juhul kunagi levinud soovitust järgida ja hammustada saanud jäset žgutiga kinni siduda.Küll aga tasub haavata saanud koht kinni siduda ja hoida selle vastas midagi jahedat, et vereringet aeglustada. Kui mürk liigub edasi tasapisi, jõuab keha sellega harjuda. Samuti peaks salvata saanud kehaosale võimalikult palju puhkust andma.Üks tähtsamaid ravivõtteid on võimalikult palju juua, sest see aitab organismi läbi loputada ja mürke välja tuua.«Aga kindlasti ei tohi juua alkoholi!» toonitab Kallas. «Esiteks on alkohol maksale lisakoormus — see peab ju niigi mürgiga toime tulema. Teiseks on arusaam, nagu võtaks alkohol valu ära, vale — see lihtsalt ajab pea segamini.“