Tugevalt lõhnavat karulauku tunti germaani mütoloogias ammu ja temasse suhtuti vastandlikult. Oli uskumusi, mis väitsid, et karulauguga saab peletada kurje vaime ja deemoneid. Samas leidus neidki, kes arvasid, et tugevalõhnalises taimes peidavad end üleloomuliku mõjuga pahalased. Hoopis tasakaalukamalt suhtus karulauku rahvaravi. Karulaugu soodsat toimet organismile teati juba sajandeid tagasi. Varakevadise taimena oli loo nimitegelasel kindel koht kevadise vitamiinivaeguse tasandamisel ning skorbuudi ennetamisel.
Rohke karulaugu söömine aitas vabaneda ka paljudest seedekulgla suurematest (ussid) ja väiksematest (pärmseened) ebasoovitavatest allüürnikest ehk parasiitidest. Karulaugu lehtede ja sibulate viinaleotist on kasutatud kõrge vererõhu ja veresoonte lupjumise ehk ateroskleroosi puhul. Välispidiselt on karulauguga ravitsetud halvasti paranevaid pindmisi nahakahjustusi. Tänapäeval on karulauk toidutaimena kõige populaarsem Saksamaal. Lisaks paljudele originaalsetele toiduretseptidele populariseeritakse karulauku seal ka taimele pühendatud päevade ja võistluste korraldamisega.