Kehtib vaid võlaõigusseadus, kus üks väike peatükk räägib tervishoiuteenuse osutamise lepingust ning seal on paragrahv, mille kohaselt tuleb tervishoiuteenuse osutajal (nii üldiselt öeldaksegi) informeerida küll patsienti, kuid näiteks omakseid teavitama see ei kohusta: seda võib teha, kui see on võimalik. Tervishoiuteenuste korraldamise seadus märgib sama abstraktselt, et lähedastele teabe edastamine „on lubatud”, aga ei ole sätestatud, kui põhjalik peab teave olema.
Seega ongi iga arsti otsustada, mida rääkida, ja ta ei olegi otseselt kohustatud andma ravi kohta infot näiteks emale, kelle täiskasvanud laps on suremas.