Autor: Triin Tabur • 11. juuni 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Raamat: Elu ja surma saladused
Palju on räägitud Eesti arstide ja õdede
väljarändest, aga välismaale haigete eest hoolitsema satub ka selleks täiesti
ettevalmistamata inimesi, nagu kirjutab Merle Sild oma romaanis „Soovituskirjad.
Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks“.
Romaani peategelane Mari Kullerkupp on neljakümnendates naine, kelle mees leiab nagu tuhanded tema saatusekaaslased teenistuse Soomes ehitusel. Tõlkijana töötanud Mari ei saa aga erialast tööd ei seal ega kodumaal ning kandideerib lõpuks vanadekodu hooldajaks Inglismaale, kuhu ta hea keeleoskuse tõttu ka välja valitakse. Põhja-Inglismaa depressiivses väikelinnas tuleb tal taluda nii kurnavat öötööd kui kohalike halvakspanevat suhtumist.
Inglaste vahendusfirma töötaja öeldud meelituslause „Te hakkate hoolitsema väga rikaste ja kenade inimeste eest, korrastama nende soenguid ja lakkima nende küüsi“ osutub sedasorti valeks, mida suure osa oma elust raudse eesriide taga elanu naiivselt uskuma jääb. Kas pole me üldse liiga palju läänemaailma ilusaid valesid uskuma jäänud just seetõttu, et pole nende asjadega varem kokku puutunud?
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!