Autor: Kadi Heinsalu • 28. september 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kooli läksin septembris 1943, sõja ajal. Kooliks sai Tallinna Pelgulinna algkool. Esimene õppeaasta jäi aga lühikeseks - pärast 9. märtsi 1944. aasta Tallinna pommitamist õppetöö lõpetati. Esimesed neli klassi käisingi Pelgulinna algkoolis, alates 5. klassist sai minu kooliks Westholmi gümnaasium (tolleaegse nimega Tallinna 22. Keskkool). Klassikaaslasteks sellised tuntud inimesed nagu prof Vello Salupere, kirjanik Enn Vetemaa, kirjanduskriitik Vello Raun, Eesti Raadio muusikasaadete toimetaja Jüri Roomere ja minu pinginaabriks "laulva revolutsiooni" ajal oma hüüdlausega: "Ükskord me võidame nii-kui-nii!" kuulsaks saanud Heinz Valk.

Kooli asutaja Westholmi ajast säilinud traditsiooni järgi oli meie kool poistekool. Eks paljuski sellest tulenevalt läks pärast keskkooli lõpetamist enamus meist edasi õppima Tallinna Tehnikaülikooli (tolleaegse nimega TPIsse). Ka minust sai 1954 sügisel TPI tudeng mehaanikateaduskonna masinaehituse erialal. Õppetöö oli huvitav. Aastaga sai lisaks teoreetilistele ainetele (kõrgem matemaatika, tugevusõpetus jt) omandatud metallitööde põhierialad (treimine, freesimine, luksepatööd). Lisaks hakkasin laulma TPI meeskooris, kuid kuidagi kiskus siiski Tartu poole.Pärast I kursuse kevadsemestri eksamite sooritamist TPIs viisingi 1955 suvel paberid Tartu Ülikooli vastuvõtukomisjoni arstiteaduse erialale. Kuna selleks oli vaja esitada keskkooli lõputunnistus, oli vaja see TPI kaadriosakonnast kätte saada. (TPIga ei julgenud kohe lõpparvet teha, sest juhul, kui ma Tartusse sisse ei oleks saanud, oleks ähvardanud sõit Vene kroonusse!). Rääkisin kaadrite osakonnas halenaljaka loo, et mul on vaja lõputunnistust, et parandada mingi bürokraatliku vea tõttu tekkinud täheviga minu eesnimes ("Rando" asemel oli kirjutatud "Randu"). Kaadriosakonna daamid jäid minu juttu uskuma ja pärast edukaid sisseastumiseksameid Tartu Ülikooli arstiteaduskonda võisin ennast sügisel lugeda juba korraga kahe ülikooli tudengiks. Loomulikult õpinguid pidin jätkama edaspidi neist siiski ainult ühes ja selleks oli Tartu Ülikool. Oma otsust TPIsse teatama minnes kutsuti mind aga mehaanikateaduskonna vihase dekaani prof Soonvaldi palge ette, kes teatas, et kuna ma olin pettusega saanud kätte oma keskkooli lõputunnistuse, teatab ta Tartusse, et mind ei saa seal vastu võtta (olen ju ikkagi TPI tudeng), TPIst laseb ta mind aga eksmatrikuleerida ja sellest tulenevalt ootab mind loomulikult sõjavägi. Nagu hiljem selgus, oli kogu jutt ainult minu hirmutamiseks. Tegelikult oli prof Soonvald tore mees ja selle kinnituseks lasi ta pool aastat hiljem, kui olin juba Tartu arstiteaduskonna I kursuse tudeng, saata mulle tagantjärele suvekuude stipendiumi (olin ju sel ajal olnud veel TPI tudeng).Tartu aastate mälestustest võiks kirjutada pikalt, olid ju need kahtlemata elu kaunimad aastad. Noorus, uued kogemused iseseisvas elus (olin seni elanud oma vanemate hoolitseva käe all), huvitavad uued õppeained, auväärsed õppejõud, igal oma isikupära. Anatoomiat õpetas muhe dots Valter Pärtelpoeg, füsioloogiat karm prof Alma Kingisepp, histoloogia loengutsükliga alustas prof Liidia Poska-Teiss, kuid tema surma järgselt 1956 jätkas loengutega nõudlik ja soliidne prof Julius Tehver. Pedantsuseni nõudlik oli patoloogilise anatoomia õppejõud prof Albert Valdes, kelle juures eksami sooritamisest jäi meelde "must raamat" tema ees laual, kus kajastusid kõik sinu aasta jooksul tehtud head ja vead. Aga eks kõik need "filosoofikumi" peategelased ole tuttavad kõikidele minu põlvkonna tohtritele.